VALMIS FICID

Pikad peatükkidest koosnevad fluffid

Kanjani metsa fluff
Kanjani kämbib metsas. Subaru ja Shota suhe areneb.
1 - http://mummud.livejournal.com/5859.html
2 - http://mummud.livejournal.com/6004.html
3 - http://mummud.livejournal.com/6358.html
4 - http://mummud.livejournal.com/6587.html

Lühikesed fluffid

Valentinipäeva fluff - http://mummud.livejournal.com/881.html
Subaru ja Shota teevad üksteisele shokolaadi! Mis saab??!

Subaru ja Shota ei käi! - http://mummud.livejournal.com/1092.html
Yokol on luulud!

Subaru on emo aga õnneks on Shota temasse armunud - http://mummud.livejournal.com/1396.html
Subarul ja Shotal juhtub peol väike õnnetus ja edasi lähevad asjad segaseks

Shota kutsub Subaru klubima - http://mummud.livejournal.com/1760.html
Shota on just oma boyfriendist lahku läinud ja emo!

Shotal on torumees külas - http://mummud.livejournal.com/1856.html
Natuke porny asi, mis juhtub, kui Subaru saab teada, et Shota on gei, ja siis nad jäävad mõlemad purju.

Kohvikufluff that ends with slight porn - http://mummud.livejournal.com/4166.html
Subaru ja Shota.. hakkavad käima.

Tequila - http://mummud.livejournal.com/5344.html
Kole fic. Subaru juures on läbu. Nad seksivad Shotaga. No fluff.

Drabbley little things

Say it right - http://mummud.livejournal.com/2085.html
Oleng Yoko juures. English

Rape drabble - http://mummud.livejournal.com/2533.html
Kole ja hirmus ja mitte fluff. Seks. English

Care - http://mummud.livejournal.com/4762.html
Subaru POV. English

december - http://mummud.livejournal.com/5061.html
Melanhoolia ja seks. English

Subaru introspective - http://mummud.livejournal.com/5554.html
Subaru ja Shota on sõbrad siin lihtsalt, but so what :D

Otokomae (;_; - http://mummud.livejournal.com/7121.html
Subaru emo. English

Suvalised minimummud - http://mummud.livejournal.com/7647.html
English

Randomness - http://mummud.livejournal.com/8518.html

*

WIP

Mntni fikk
Subaru on jurist ja Shota on moetudeng. AU.
1 - http://mummud.livejournal.com/2808.html
2 - http://mummud.livejournal.com/2841.html
3 - http://mummud.livejournal.com/3280.html
4 - http://mummud.livejournal.com/3345.html
5 - http://mummud.livejournal.com/3758.html
6 - http://mummud.livejournal.com/4015.html

*

RANDOM POOLIKUD JUPID

01 - http://mummud.livejournal.com/4567.html
02 - http://mummud.livejournal.com/6684.html
No fluff. Subaru tahab Shotat, aga on vaimselt idioot D: English.
03 Dive to the future - http://mummud.livejournal.com/7314.html
Subaru vaatab Shotat telekast ja leiab, et ta on kuum
04 mõssenis Annikaga kirjutatud fluff - http://mummud.livejournal.com/7818.html
05 - http://mummud.livejournal.com/8411.html
06 - http://mummud.livejournal.com/8831.html
Poolik potentsiaalselt pikk fluff fic..
07 - http://mummud.livejournal.com/8975.html
Shota saadab Subarule täis peaga sõnumi, et on temasse armunud. Segadus ensues.

MÕSSEN

Subaru läheb Shokotanist lahku - http://mummud.livejournal.com/8098.html
Nad joovad Maru juures teed ja Shota on Chipa - http://mummud.livejournal.com/9420.html
Shota kutsub Subaru endale külla, Okura saadab talle luuletusi - http://mummud.livejournal.com/9703.html
Subaru ostab Shotale sõrmuse - http://mummud.livejournal.com/9942.html
Subaru ja Shota suudlevad täis peaga ja siis hakkavad käima - http://mummud.livejournal.com/10059.html
Subaru otsustab, et ta tahab Shotat - http://mummud.livejournal.com/10371.html
Subaru ja Shota hakkavad käima - http://mummud.livejournal.com/10651.html
Shota ja kõhutants - http://mummud.livejournal.com/10957.html
Subaru ja Shota hakkavad käima ja kolivad kokku - http://mummud.livejournal.com/11111.html
French kiss... deep kiss? - http://mummud.livejournal.com/11295.html
Kuidas Okura nina katki läks - http://mummud.livejournal.com/11698.html
Taeko on hirmus ämm - http://mummud.livejournal.com/12021.html

*

Ülejäänud Eito viimase aja kõige aktuaalsem jututeema oli see, kuidas nad kartsid, et Shota on Subarusse armunud. Või õigemini, nad mitte ei kartnud, vaid teadsid seda, ning kartsid, mis antud faktist tulenevalt toimuma võis hakata. Teadsid nad, kuna Subaru oli seda neile öelnud, ja Subaru teadis, sest Shota ise ütles seda talle, või õigemini, kirjutas. See oli nagu armastuskiri, kuigi tegemist oli purjuspäi saadetud telefonimeiliga, mille sisu võiks lühidalt kokku võtta: “Ma olen sinusse armunud, kuid ma olen maani täis.”

Subaru oli selle peale Shotale kibekähku helistanud, et järele uurida, mis värk on. Shota aga ei rääkinud talle enam midagi ei armunud ega täis olemisest, vaid seletas pikalt, kuidas üks tema kets on nüüd igaveseks Biwa järve põhjas.

“Mida kuradit sa Biwa järve ääres teed?” küsis Subaru pahaselt.

“Ei, ma olen McDonaldsis,” vastas Shota ja taustaks kostus mingi naisterahva heledat naeru.

Subaru pani toru ära.

Pärast seda vahejuhtumit oli Subaru suhtumine Shotasse mõnevõrra külmem kui tavapäraselt. Ta ütles kaks korda ära, kui Shota teda shoppama kutsus, tuues ettekäändeks oma vanaema surma ja reumaatilise selja.

“Oota aga.. mis mõttes?” ei saanud Shota vihjest aru.

“Mul on päevad. Ma ei saa tulla,” ütles Subaru ja viskas toru hargile.

Järgmine kord lähemalt suhtlesid nad ühel olengul Hina juures, kus nad asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu olid kahekesi Hina suure lapilise päevateki alla jäetud.

Shota suudles teda. Ning Subaru virutas ähmi täis minnes nende telki üleval hoidnud Hina kepikõnnivarda paigast ära, nii et päevinäinud palakas neile peale langes. Oli väga lämbe ning valitses suur pimedus, milles võis usaldada vaid oma kompemeelt. Shota tuvastas Subaru isiku tema tagumiku kuju järgi.

Millegipärast tundus voodis toimuv Yokole kahtlane ning ta sekkus enne tõsisemaid ümberkorraldusi asjaosaliste vereringes.

Kogu ülejäänud õhtu teeskles Subaru umbjoovet. Ta oleks ehk ka tegelikult juua tahtnud, kuid kahjuks viibis Shota endiselt seal.

Taas oma kodus olles:

Msn.

/Hina has signed on/

otokomae [aru-ke-NAI] says: tsau mis teed?

Hina says: tsau

(Hina trükib midagi, aga Subaru jõuab tast ette)

otokomae [aru-ke-NAI] says: tead, Shota suudles mind.

Hina says: mhm
 otokomae [aru-ke-NAI] says: yoko ütles jah? yoko rääkis vist kõigile, eks. täiesti perses..

otokomae [aru-ke-NAI] says: nagu me olime koos su voodi peal, eks

otokomae [aru-ke-NAI] says: ja ta rääkis mulle üks hetk, et ma näen viimasel ajal hea välja……

(Subaru monoloogi tekib ootusärev paus)

Hina says: mhm

otokomae [aru-ke-NAI] says: ja siis ta järsku suudles mind. ma ehmatasin nii ära \@v@/

otokomae [aru-ke-NAI] says: mida ma tegema pean nüüd?

otokomae [aru-ke-NAI] says: huvitav, mida ta selle all mõtles?

Hina says: tia..

otokomae [aru-ke-NAI] says: nagu täiesti perses, kui ta ongi minusse armunud.

otokomae [aru-ke-NAI] says: ma ei tea…

otokomae [aru-ke-NAI] says: AAAAAAAAA

otokomae [aru-ke-NAI] says: ma pean temaga ilmselt rääkima, eks

otokomae [aru-ke-NAI] says: tuleks talle ilusasti öelda, et ta on tore ja värk, aga et mind ei huvita mehed niimoodi… ma arvan :D

Hina says: ?

otokomae [aru-ke-NAI] says: kuule ok, ma lähen helistan talle, eks. aitäh hüva nõu eest!

Hina says: pole tänu väärt.

*

“Nii maitsev,” kiunatas beebisinist kampsunit kandev lühikeste punakaspruunide lokikestega neidis pärast seda, kui Subaru talle OMA kahvliga OMA bentokarbist OMA salatit oli proovida andnud.

“Ma ise tegin hommikul,” muigas Subaru. “Vanaema retsept,” ajas ta pula, nagu pool ajast ikka.

“Tegelt ka või?” kergitas tütarlaps kulmu.

“Oled äkki õhtusöögist ka huvitatud?” küsis Subaru relvitukstegeval hääletoonil, mille juurde käis ka näoilme, mis pealtvaatajate vaimse rahu huvides vaid nädalavahetustel ja riigipühadel kasutamiseks tulnuks kõrvale panna.

“Võib-olla olengi..” vastas tüdruk infantiilse häälega ning neist pisut eemal kuid siiski kuuldekauguses oma õnnetut tuunikalavõileiba nosiv Shota ohkas kurvalt.

Kas Subaru siis nüüd nillis seda mimmi või tegi ta seda vaid Shota kiusamiseks?

Või jah, viimasel ajal nillis Subaru igasuguseid mimme. Shota ei mäletanudki, millal neil viimati selline naisterahvas stuudios viibis, kes Subaru lähenemiskatsetest pääsenud oleks, kui välja arvata tema psühhopaadist eksgirlfriend, kes neil mõned nädalad tagasi külas käis.

Subaru oli selline olnud alates… Shota polnud kindel, mis ajast. Võib-olla oli ta alati selline olnud, aga ta polnud lihtsalt varem suuremat tähelepanu pööranud sellele, kellele Subaru külge lööb või mitte. Aga see ei saanud ju ometi tõsi olla, sest Shota oli alati hoolikalt tähele pannud, kellega Subarul mingid teemad olid, ja viimasel ajal oli ka teistelt bändikaaslastelt tulnud kommentaare Subaru kuidagi eriti kummalise käitumise kohta. Igatahes, Shota teadis kindlalt, et teda oli see väga häirima hakanud alates sellest ajast, kui talle kunagi mõned kuud tagasi tunduma hakkas, et äkki TEMAL ja Subarul on mingi teema.

Nimelt, tegu oli tolle saatusliku õhtuga, kui tema, Subaru, Maru ja Hina neljakesi Yoko juures tsillisid, ja mis seal salata, pisut sai ka klaasi kergitatud.

Subaru oli selleks ajaks juba peaaegu kuukese oma viimasest girlfriendist lahus olnud. Ei saa öelda, et ta seda lahkuminekut endiselt üle elas, rohkem nagu, kannatas ta üldise üksiolemise maailmavalu käes.

Nad istusid kahekesi teistest pisut eemal. Subaru tegi avatud aknast välja suitsu – “Ma jätsin maha, aga vahel ühe võib. Selline tunne on.” – ning Shota istus põrandal, selg vastu seina, kukal vastu aknalauda toetumas. Nad olid pikalt arutanud seda, milline peaks nende arvates olema inimene, kellega nad tahaks veeta koos kogu ülejäänud elu.

“Ma ei tea, kuidas see võimalik on,” raputas Subaru pead tagasi põrandale Shota kõrvale vajudes.

“Miks mitte? Kindlasti selline inimene on olemas..” Kui Subaru rääkis algusest peale naistest ja tüdrukutest ja tsikkidest, siis Shota oli oma tulevase väljavalitu soo avaldamisel igaks juhuks pisut ettevaatlikum. Tegelikult, ta arvas, et see polnud võimalik, et Subaru vähemalt ei aimanud, kuhupoole Shota huvid kaldusid, kuna nad olid niiii kaua üksteist tundnud. Aga ta polnud seda kunagi ka otse välja öelnud.

“Kui sa kellegagi abiellud, siis ta peaks sulle ju kallim olema kui ükskõik kes siin maailmas. Su vanematest ja vendadest-õdedest ja sõpradest— bändikaaslastest kallim. Kuidas saaks mingi naine mulle teist kallim olla?”

“Ära mõtle nii.. võib-olla see lihtsalt juhtub ühel heal päeval.”

“Shota, sa ju armastad meid, eks?” küsis Subaru talle vahel omase kivipallurliku otsekohesusega.

Osad inimesed ei kasuta kordagi oma elus selliseid sõnu… mõtles Shota, kuid vastas siis: “Muidugi armastan.”

“Ja sa usud siis, et sa kohtad kunagi sellist.. meest, kelle vastu sa oleks nõus meid välja vahetama?”

Shota püüdis kõigest väest mitte näost punaseks tõmbuda. “Miks ma peaks midagi millegi vastu välja vahetama? Aga jah, ma usun, et selline inimene on olemas maailmas, tead, kelle jaoks ma oleks valmis kõik muu ohvriks tooma.”

Subaru võttis põrandalt oma jalge vahelt seal vedelava pooltühja õlletopsi ja hakkas seda näppude vahel keerutama. “Tegelikult sul on nii vedanud ju,” lausus ta.

“Mis mõttes?”

“Et sa gei oled,” alustas Subaru talle sügavalt otsa vaadatest.

Shota ei saanud aru, kas tegemist oli küsimusega. Igatahes noogutas ta vaikselt. “Kuidas siis?”

“Noh, ma mõtlen, kui palju mul on meessoost sõpru, kellega ma tunnen suurt lähedust.. meestega on ilmselt palju kergem luua mingit sellist sidet?”

Tegelt ka või, mõtles Shota ja muigas. “Jah, on küll. Aga tead, suurem osa mehi ei ole huvitatud..”

“..seksuaalses mõttes?” lõpetas Subaru. “Vist jah…”

Shota silmitses teda mõtlikult. Võib-olla mitte ‘now or never’, aga see oli ilus hetk kergendamaks pisut oma hinges lasuvat koormat. “Näiteks sina..”

“Mina?” küsis Subaru pisut üllatunult.

“Sa oled mulle äraarvamata kallis. Sõbrana. Ja.. ma ei tea, ma kujutan ette, et kui ma laseksin endal… siis sa võiksid olla.. see.. aga ma ei või.. ma ei saa lubada sellistel tunnetel tekkida üldse.”

Subaru vaatas teda, kulm pisut murelikult kipras. “Sa siis oleksid huvitatud minust?”

Shota kallutas oma pead pisut küljele ja kehitas õlgu. “Ma OLEN huvitatud sinust. Ma lihtsalt ei tohi sinusse ära armuda. Aga vahel mulle tundub, et see ei tule mul just kuigi hästi välja…”

Subaru ei osanud selle peale midagi öelda, seega otsustas Shota edasi jahuda. “Lihtsalt.. sa oled mu parim sõber. Mõttekaaslane. Meil on nii palju ühist. Ja lisaks sellele pole sa just inetu mees…”

Subaru turtsatas: “See oli nüüd küll kõige ilusam asi, mida keegi mu välimuse kohta öelnud on,” ja Shota naeris talle vastu.

“No mida ma ikka ütlen. Sa oled kuradi kena ja sa tead seda ise ka. Ma olen näinud, mis pilguga sa oma peegelpilti vaatad.”

“Mhm, paneks ise ka ennast.”

“No vot. Siis pole midagi imestada, et mina paneks ka.”

“Paneksid mind?” muigas Subaru.

Shota oli omale käe üle suu lajatanud ja piilus selle tagant arglikult välja. “Subaru, jälle sa kiusad mind. Vahetame teemat. Seda pole olnud.”

Aga Subaru raputas pead. “Miks? Ma ei saa aru, kuidas sa saad sedasi.. või..”

“Ma ei saa sinna midagi parata ju. Palun vabandust,” ütles Shota kiiresti.

“Ei, milleks sa vabandad? Ma ei saa aru sellest, kuidas sa võid lihtsalt käega lüüa, kui sulle keegi meeldib.. nagu ma aru saan.”

“Mida sa öelda tahad?”

“No ma ei tea..” laiutas Subaru käsi ja tegi silmadega toale ringi peale.

Shota ajas end korralikult istuli. “Sa ärgitad mind ennast sebima? Kas ma saan õigesti aru.”

“Võib-olla?”

“Oleks mul mingitki võimalust?”

Subaru viipas teda sõrmega lähemale.

“Mida?” küsis Shota pisut Subaru poole kummardudes. Too vahtis talle äärmiselt kahtlasel ilmel otsa, silmad aeglaselt üles ja alla, paremalt-vasakule üle Shota näo ja kaela ja õlgade rändamas.

Shota mõtles hetkeks, kas küsida Subarult: “Kas sa tahad, et ma sind suudleks või?” või lihtsalt teda suudelda ja hiljem teada saada, kas ta tahtis või mitte.

“Noh?” küsis Subaru vaikselt.

Shota kallutas end veel pisut lähemale ning andis talle ühe üsna süütu suudluse. Sellega aga asi ei piirdunud. Subaru oli just jõudnud oma käed ümber tema kaela põimida, seega oleks olnud tobe juba eemale tõmbuda, pealegi, kui sulle antakse üks võimalus Subarut suudelda, siis parem kasuta seda korralikult ära…..

Ta üritas meenutada, kas nad olid kunagi Subaruga arutanud, mis neile suudlemise juures kõige rohkem meeldib, et oma sisseinfi nüüd ära kasutada…. Ei midagi. Aga ehk oligi parem asjale mitte nii mehhaaniliselt läheneda, pealegi tundus, et Subarule meeldis see, mida ta tegi, kuna ta paotas mõne hetke pärast vargsi oma huuli ning lasi Shota keelel ettevaatlikult nende vahelt sisse piiluda. Shota kõhkles. Ta ei teadnud, kui pealetükkiv tal olla kõlbaks, sest põhimõtteliselt Subaru rohkem lihtsalt lasi end suudelda kui suudles teda vastu.

Shota libistas oma käed Subaru kaela tagant tema seljale ning tõmbas teda pisut tugevamini enda vastu. Subaru hingas selle peale järsult ja sügavalt sisse. Tundus, nagu oleks talle äkitselt meelde tulnud, et ta omab tegelikult kontrolli nii oma käte kui keele ja huulte üle. Shota võis mõne hetke pärast tajuda tema sõrmi õrnalt oma kukalt sasimas ning näis et Subaru suu olid võtnud vastu otsuse imiteerida kõike, millega Shota oma hakkama sai. Peadselt leidis Shota end suudlusest, mis oma iseloomult enam eriti hästi Yoko elamistuppa ei passinud, keel sügaval teisel pool Subaru huuli, pulss meeletult tagumas, mille tulemusena kõik tema veri vaikselt ühe niigi rahutu regiooni poole suuna võttis. Naeruväärne tegelikult, et kõigest Subaru suudlemine teda sedasi erutada sai.

Lõpuks oli see Subaru, kes nende amelemissessioonile punkti pani. Võib-olla ta tundis end samuti kui Shota – et nad lähevad päris kaugele, võib-olla liiga kaugele Subaru jaoks. Või siis oli lihtsalt Shota see, kes Subaru jaoks liialt kaugele läks.

Ta jäi Shotat vaatama, huuled endiselt kergelt paokil ning silmis mingi kummaline äraolev pilk, mida Shota päriselt deshifreerida ei suutnud.

Shota tähelepanu tõmbas järsku silmanurgast paistev liikumine toa teises otsas. Ta pööras oma pead ning märkas Hinat ja Maru, kes jõllitasid neid identselt kaamete ning shokeeritud ilmetega. Maru pilk kohtus hetkeks Shota omaga, kuid ta ei öelnud midagi. Kummaltki neilt ei tulnud ühtegi kommentaari, kuni Subaru end põrandalt püsti ajas ja teatas, et ta läheb vetsu. Hina lahkus ruumist umbes kümme sekundit hiljem, pomisedes midagi arusaamatut.

“Ma parem ei küsi,” lausus Maru, kui Shota oli laua juurde taarunud ning seda katvat pooltühjade alkopudelite ning taara laadungit silmitses.

Shota kehitas õlgu.

Hommikupoolikul esimese rongiga lõpuks ometi koju jõudes võttis ta vastu otsuse see kõik enne korralikult läbi seedida, kui ta magama võib minna.

Ta istus tükk aega oma magamitoa aknalaual paksude punaste kardinate taga, aurav tass rohelise teega käte vahel põlvedele toetumas.

Subaru polnud temaga pärast vetsust tagasitulekut enam oluliselt kõnelenud. Ilmselt oli tal häbi. Shota lootis, et tal ei kulu liialt kaua sellest üle saamiseks.

Kõik näis küllaltki ühemõtteliselt viitavat sellele, et Subaru oli lihtsalt lasnud end mingist hetketujust kaasa haarata. See oli ju Subaru. Ta tundis teda. Subaru, kes tuju ajel oma juuksed paberikääridega mingiks jubedaks mulletiks nüsis ning end koduste vahenditega ära blondeeris, kuna management oli tal selle kategooriliselt ära keelanud, või pilves olles rõdu äärele jalutama läks või omal terariistu näost läbi torkas. Jumal, tal ei lähe ilmselt kunagi meelest ära see, kui Subaru näost üleni verisena talle oma korteriukse peal vastu tuli ja ilmega, mis võis sama hästi olla nii valugrimass kui naeratus, teatas, et ta üritas omale kulmupiercingut teha, aga “Natuke persse vist läks. Aita mind. Ma ei näe midagi.” See oli küll ammune teismeline Subaru, kelle korter Tokyos oli üle jimusho tuntud alakate patupesa, kuid inimesed ei muutu ju kunagi nii kardinaalselt, et mitte kübetki nende nooruspõlve mõtlematusest neile sisse alles ei jääks.

Umbes poole üheksa paiku keeras Shota end magama, jõudnud lõpuks otsusele, et ta unustab juhtunu täielikult. Õnneks polnud neil järgnevaks päevals midagi kavas, nii et ta võis rahus kolmeni magada ning pärast seda uimerdades tegeleda asjadega nagu oma musta pesu sorteerimine ja kraanikausi ning selle ümbruse puhastamine. Kuna ta oli pisut peavalune, kas eelneval õhtul joodud alkoholist või siis niisama kummalisele ajale sattunud unetundidest, otsustas ta umbes kümne paiku hakata end uuesti magama sättima. Pealegi pidi neil järgmise päeva varahommikul mingi fotoshoot olema. 

Shota ärkas mõned tunnid hiljem selle peale, et keegi käis tema välisuksest. Ta ajas end korra voodis istuli ja jäi kuulatama. Võib-olla oli ta lihtsalt läbi une endale asju ette kujutanud. Või oli see kõrvalkorteri uks äkki, sest selle maja seinad ei olnud papist palju etemad. Voodi oli liiga soe ja mõnus, et end üleliia häirida lasta millestki, mis väljaspool seda toimuda võis. Mõeldes, et tegemist sai olla vaid tema emaga, kellel oli võti, või siis murdvarastega, kelle vastu ta niikuinii suurt midagi ette poleks saanud võtta, vajus Shota näoga padja sisse tagasi. Elutoast kostus kolinat. Shota silmad läksid hirmunult pärani. Miks oleks ta ema pidanud keset ööd siia tulema, ilma et ta talle ette helistaks… üldse, kuhu ta oma telefoni pannud oli. Appi. Sest kellelgi teisel ei olnud ju tema korteri võtit peale tema ema ja võib-olla majaomaniku, kellel sellegipoolest polnud mingit asja ööpimeduses tema koju tungida ja..

..Subaru..

..jõudis Shota järeldusele, kui mingi kuju tema magamistoa ukse avas ning ta vastu tuppa voogavat valgust silmi kissitades sissetungija ära tundis.

Ah jah, õigus. Ta oli Subarule võtme andnud, et ta tema lilli kastaks, viimati kui ta mõned nädalad Tokyos oli viibinud, mida Subaru loomulikult ei teinud, aga ikkagi, mida põrgut ta praegu siin tegi?!

“Subaru?” küsis Shota juhmilt, samal ajal kui tema kutsumata külaline, ukse enda järel sulgenud, sõnagi lausumata üle toa marssis ning talle voodisse istus.

“Yo,” ütles Subaru.

“Subaru.. kas kõik on korras ikka?” tundis Shota järsku muret Subaru nii füüsilise kui vaimse tervise pärast. “Ma mõtlesin, et sa oled varas. Misasja sa siin teed?”

“Külla tulin,” seletas Subaru.

“Kuule, ilma naljata?” puuris Shota teda ühe tõsise pilguga, kuid Subaru ei näinud välja, nagu ta kavatseks lähemal ajal hakata tõsiseltvõetavaid vastuseid produtseerima. “Joonud oled või?” küsis Shota edasi, kuigi vastus oli talle juba ette suht teada – Subaru käitus napsisena sootuks teistmoodi kui hetkel.

“Tohin ma ka teki alla tulla?” uuris Subaru hoopis, selle asemel et selgitada oma Shota magamitoas viibimise tagamaid. “Sul on siin jahedavõitu.”

“Aga palun,” kergitas Shota pisut oma heleda marjamustriga teki äärt. Tal oli hea meel, et tal olid seljas täiesti sündsad armsad pidzhaamad, mis ei olnud tegelikult muidugi mingi harv juhus, sest iidolina ei võinud ta kunagi teada, millal ta kuskil jälle aluspesu väele kamandatakse või keegi talle kaameraga voodisse kargab, mistõttu oli nutikam mitte kanda aukudega sokke või magada naiste öösärkides… mitte et see viimane talle pähegi oleks tulnud.

Subaru kratsis korraks pead ning puges siis oma dressipluusigi seljast võtmata Shota kõrvale voodisse. “Brrr, külm. Külm voodi.”

“Mis mõttes KÜLM, tropp, ma olen siin juba tükk aega maganud, ei ole külm!” pröökas Shota vastu, misjärel nad mõnda aega jagelesid selle üle, kas Shota on ninaotsani külm kui jääpurikas või peaks Subaru lihtsalt omale natuke rasva kontidele koguma.

“Tegelikult ma tahtsin sinuga rääkida,” ütles Subaru mõtlikult.

“Millest küll?”

“Tegelikult.. pole ma eilsest saadik päriselt rahu saanud.”

Shota silmitses teda üle oma kaisu-Eito-kuni. “Ma vist aiman, kuhu see jutt läheb eks.. Sa ei pea muretsema. Võid täiesti rahuliku südamega ära unustada, et meil kunagi midagi sellist juhtus. Olgu,” lõpetas ta omaarust julgustava naeratusega.

Subaru vaatas teda murelikult. “Aga, Shota, ma ei taha..,” alustas ta Eito-kuni kiiri näppides. “Ma tahaksin,” takerdus ta jälle, nii et Shota oli sunnitud teda pisut edasi aitama.

“Mida sa tahaksid?” küsis ta läbi hämaruse Subaru poole kulmu kergitades.

“Mis siis juhtuks, kui me seksiks?” ei hakanud Subaru sissejuhatusega vaeva nägema.

Shota jõllitas teda. “Subaru…”

“Ma tegelikult arvan, et ma tahaksin… isegi väga sinuga magada. Võib-olla suuresti tõepoolest on see mingi maandamata jäänud seksuaalne pinge.. ma ei tea, eilsest. Aga ülejäänud osa ei ole. See ülejäänu on midagi, mida ma kuidagi seletada ei oska,” lasi Subaru edasi. Shota üritas teda katkestada, aga Subaru peaaegu vehkis käega, et tal enne lõpetada lastaks. “Tegelikult ma kartsin siia tulla.. nagu, mis siis saab, kui sa mu eemalt tõukad, või mis siis saab, kui sa tahad mind ja..” Ta otsis teki alt välja Shota käe ning asetas selle peopesaga vastu oma rinda. “Tunned, kuidas mu süda puperdab?”

Subaru süda tagus tõepoolest hirmus kiiresti. Shota nihutas end talle lähemalt ning surus oma kõrva vastu Subaru rinda. Talle tundus, et Subaru süda hakkas selle peale veel kõvemini peksma -- kui see üldse võimalik oli. Shota pani oma käe Subarule ümber ning tõmbas teda tugevamini enda vastu. Nad lebasid tükk aega lihtsalt niimoodi, kuni Subaru pulss mõnevõrra rahunes. Ta haigutas ning keeras end Shota käte vahel ringi, misjärel nad pisut nihelesid, kuni mõlemad end jälle mugavalt sisse olid seadnud. Subaru lebas nüüd seljaga Shota poole, kuid Shota käed hoidsid tihedasti tema ümbert kinni.

“Mul on nii kummaline olla..” ütles Subaru vaikselt.

“Miks?”

“Nagu.. ma tunnen end nii turvaliselt, aga samas ma kardan.”

“Mida sa kardad?” sosistas Shota talle kuklasse.

“Ma ei ole kunagi mehega olnud.. ma kardan, et sa nüüd järsku teed midagi ja siis me seksime, tead. Aga samas ma kardan, et äkki sa ei teegi midagi.”

“Subaru kalli, jää magama,” oli kõik, mis Shotal selle peale öelda oli.

*

Järgmisel hommikul oleks nad peaaegu sisse maganud, sest Shotal oli nii hea ja soe, et ta vajutas äratuskella lihtsalt täiesti vastutustundetult kinni. Ta ei tahtnud üles ärgata, sest ärkvelolekumaailmas ootasid teda ilmselgelt ees mingid väga lahendamata puntrad Subaruga. Tema mammudega teki all aga tudus Subaru rahulikult endiselt tema käte vahel ning ta võis teeselda, et see on kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas.

“Fakk, ma ei saa ju niimoodi tööle minna,” hädaldas Subaru, kui nad lõpuks 20 minutit hiljem kui ettenähtud voodist välja said ning Shota, riidekapi ees meeleheitlikult küürakil, omale puhtaid sokke otsis. “Me pildistame oma riietega ju täna, persse,” vandus Subaru akna kõrval peegli ees seistes ning püüdes kahe käega oma juustes olevaid puntraid lahti harutada. “Ma näen välja nagu ma oleks neis riietes maganud.. või oot, magasingi, haaa……..”

“Huvitav, kelle süü see on,” nähvas Shota ning tundis end kohe selle pärast halvasti. Hommikud olid ainus aeg, kui võis ette tulla, et ta teiste vastu õel on. Hommikud lihtsalt polnud tema teema – eriti hommikud, kui ta oli tööle hiljaks jäämas ning keegi kõigi tema uute sokkide kannad oli ära närinud. Shota valis alati juba enne magamaminekut välja, mis ta järgneval päeval selga paneb, arvestades võimalusega, et ta võib sisse magada ja läheb kiireks – välja arvatud sokid, mis alati meelest läksid. “Kuradi sokid raisk,” ropendas ta sahtlit jalaga lüües, nagu see aitaks.

“Kle ega keegi su sokke pildistama ei hakka. Jumal küll. On sul mulle midagi selga anda, ma ei saa nii välja minna ju,” oli Subaru tema riidekapi juurde marssinud.

“Mina ei tea, võta midagi,” ühmas Shota. “Ei, ära seda võta, sellel on nööp eest ära, ma pole jõudnud veel tagasi õmmelda..”

Subaru pööritas silmi ja haaras endale mingi musta kõrge kraega pulloveri ning viigipüksid. “Aa, ja mul on kingi ka vaja. Ma tulin tossudega.”

“Mu kingad ei lähe ju jalga sulle,” ütles Shota oma endiselt uniseid silmi hõõrudes.

“Hakkavad minema.”

*

Nad said oma fotoshoodi kuidagi tehtud, aga Shota pani väga hästi tähele neid kummalisi pilke, mis teised – ja eriti Maru ja Hina – neile terve tööpäeva saatsid. Ja ta ei imestanud ka. Maru oli samuti viimasel hetkel kohale jõudnud ning nad jäid talle üheskoos Shota autost väljudes vahele. Fakt, et Subaru kandis tema riideid, oli ilmselge hoolimata sellest, et ta oli välja valinud nagu kõige mittemidagiütlevamad riideesemed, milletaolised kindlasti iga matsi riidekapis leidusid, aga kuna need neetud püksid üle Subaru olematu tagumiku pidevalt peaaegu alla libisesid, oli Ohkuralegi selge, et need talle vähemalt kaks numbrit suured on ja Okural oli tõesti siiralt pohhui sellest, millega tema alamõõdulised bändikaaslased oma vabal ajal tegelevad – või kannavad, for that matter.

Pilgud, mida Subaru talle terve päeva saatnud oli, olid samuti võib öelda et kummalised. Vahepeal vaatas ta teda, lõug kõver nagu peksasaanud kutsikal, ja siis jälle huulil mingi eriti kahtlase väärtusega muie.

“Jumal küll,” mõtles Shota, kui Subaru talle järjekordselt meelde tuletas, et ta peab millalgi ära lahendama selle probleemi, mis neil nüüd oli, sest Subarule olid mingid lillad hormoonid pähe löönud.

*

Kuid lõppkokkuvõttes ta ikkagi ei teinud seda.

*

“Kuule, me enam ei filmi,” ütles Hina, keda juba mõnda aega oli painanud küsimus “mis meie bändist saanud on?”, kõhklemisi, kui Subaru ja Shota stuudionurgas vaikselt kabistamist ja kihistamist jätkasid.

Kumbki ei teinud tast välja.

Näis et Subaru oli endale eesmärgiks võtnud Shota kitsad teksad tema puusadelt alla tirida, mida Shota kümne sõrmega oma püksivärvlist kinni hoides ning samal ajal “lõpeta ära lõpeta ära! Shibuyaa~n” vigisedes hädiselt takistada püüdis. Subarul oli tarvis vaid korraks Shota rindadest (“millistest rindadest..?” mõtles Hina) haarata, et Shota tähelepanu kõrvale juhtida, nii et ta oma pükstest lahti lasi, samal ajal kui Subaru käed juba jälle tagasi tema tagumiku juures olid ning nähtavale ilmus tubli riba ereroosasid aluspükse ja heledat nahka.

Shota tegi: “Kyaaa.” Ausõna.

Järgmisel hetkel oli Subaru Shota tema puusadest kinni krahmates ümber pööranud  ning surus oma nägu vastu noorema mehe püksiesist.

Shota jäi poole kiljatuse pealt vait ning haaras abitult Subaru juustest.

Hina vaatas hämmeldunult enda ümber ringi – kas ta oli tõesti ainus inimene, kes.. ei, näe, see meikar jõllitas ka Subaru ja Shota poole, silmad suured nagu pontšikud.

Hina vangutas pead ja lendas siis paari otsustava sammuga nurgas nilbitsejatele peale. “Misassssja te teete?” sosistas ta vihaselt, samal ajal Subaru kuklakarvadest haarates ning ta püsti tirides. “Peast soojad olete vä?”

“Aia,” krigises Subaru vihaselt. “Ära sakuta, ai, ise oled peast soe.”

“Mina ei kiimle avalikus..”

“Me niisama lollitasime, ahv,” oli Subarul vastus valmis, enne kui Hina jõudis lause lõpetada.

“Ahah, jah, sellepärast ongi Shotal boner,” Hina patsutas oma jutu illustreerimiseks eelmainitud objektile.

Shota kiunatas ja Subaru tahtis Hinat hammustada.

Kui vahele poleks astunud Ryo, kes tuli teatega, et catering pakub alates nüüdsest kartuliputru.

Hina ja Shota tegid selle peale kohe minekut.

Subaru kohendas oma lipsu. “Peaks vist midagi… s-sööma.”

*

“Palun seksi minuga palun seksi minuga palun seksi minuga,” korrutas Subaru voodis ringi kõõludes, samal ajal kui Shota tast alateadlikult – või siis teadlikult – võimalikult kaugele istuma oli läinud ning kitarri kõvasti vastu rinda surudes midagi komponeerida üritas. Kahjuks värisesid tema käed mitte just vähe ning tal läks iga kord, kui ta pliiatsi võttis, meelest ära, mida ta üles kirjutada tahtis.

“Palun se-“

“Subaru, palun ära kiusa mind,” ütles Shota üsna õnnetult.

“Aga ma ei kiusa ju! Ma olen täiesti tõsine!” Subaru haaras Shota padja. “Me oleme suudelnud, ma olen sind korduvalt alasti näinud ja eelmine kord onsenis ma kogemata puudutasin su-“ Subaru tõi kuuldavalt mingi kohutavalt plikaliku naerukihina ning summutas siis selle näoga Shota padja sisse sukeldudes. “Ühesõnaga,” vaatas ta uuesti üles. “Me oleme juba kõike teinud! Ja võiks siis sama hästi juba koos magada ka.”

Annad kuradile sõrme, võtab terve käe – kas seda nad selle all mõtlesidki, küsis Shota endalt.

*

Shota knew that it was crazy. That he and Subaru really were dating, or actually, they’d been dating, at least in his mind, for ages already, but finally they’d both said it out and agreed that YES WE ARE TOGETHER IN THAT WAY, and he’d finally managed to charm Subaru who was so reluctant so reluctant at first to open himself, maybe he’d even succeeded in making him fall in love with him? And it was crazy that they were doing it so openly, using the blatant public expressions of adoration as a coverup, for well, adoration – because who in their right mind would do that, and who would believe that Subaru, shoving his hand into Shota’s pants in front of the rolling cameras, could really really secretly be his boyfriend. And it was crazy, but Shota would never tell anyone, how he loved how Subaru made him feel like such a girl. He’d tried to be manly. He’d tried and it really didn’t work out, but he’d been so happy recently with his colorful nails and skirts and bracelets, and Subaru jokingly calling him his girlfriend, only that Shota pretended it was not a joke, and if he didn’t tell anyone, then what’s the harm.

*

“Mis toimub?” küsis Subaru, oskamata täpselt ühe sõnaga kokku võtta seda emotsiooni, mis teda parajasti täitis.

Shota oli ta selili voodisse surunud ning suudles teda kuskile sinna kaela kanti

“Tahtsid seksi? Kohe saad,” sisistas Shota ning Subaru polnud enam päris kindel, kas ta ikka oleks pidanud selle pool pudelit kirsilikööri Shotale sisse jootma.

*

*

Kanjani8 oli pärast Honjani filmimist riietusruumis – duši alt võis kuulda Hina rõõmsameelset jorutamist ning seda, kuidas parajasti samuti duširuumis viibiv Yoko käskis tal jumala pärast vait jääda; Maru vahetas tasakesi endamisi muheledes sokke – võis aru saada, et ta on mõtetega juba kuskil mujal, kõige tõenäolisemalt oma tüdrukuga koos kodus – Okura ja Ryo olid aga lihtsalt niisama vait, nagu neile ikka kombeks oli, ning ootasid pesemiseks oma järge. Uksele kõige lähedamal asuva metallkapi ees pingil istus vaikselt kõrraga pudelist vett imev Subaru, juuksed pisut sassis ja higised, ning tema ees kuivatas palja ülakehaga Shota parajasti oma juukseid, seletades, kuidas talle ei lähegi üldse korda see, et Hina talle lõpuks ära tegi, aga miks ometi keegi temale vahel ei võiks kaasa elada ja rõõmu tunda, kui tal hästi läheb?

Subaru vaatas teda tülpinud näoga, nagu talle eriti ei läheks Shota vigisemine korda. “Sa kõlad nagu plika,” mõmises ta Shotale mokaotsast.

Shota turtsatas natuke pahaselt ja käskis Subarul kapi eest ära tulla, sest tal oli vaja oma meigikotike sealt kätte saada.

Shota sai oma asjadega tükk aega enne Subarut valmis, kuna too venitas nii kaua, et ta alles viimasena duši alla pääses. Shota kasutas seda aega, et endale spordihalli kohvikust pabertopsiga teed osta ning ootas Subarut riietusruumi ukse taga pingil istudes. Subaru nägi, kott üle õla, lõpuks ruumist väljudes teda nähes, pisut üllatunud välja.

“Mis sa ootad mind või?” küsis Subaru oma niiskeid juukseid sügades.

“Me pidime ju täna shoppama minema?” küsis Shota teda natuke solvunud pilgul takseerides.

“Praegu või?” Subaru näost paistis selge vastumeelsus. “Mul ei ole tuju eriti.”

“No siis ei lähe,” tõusis Shota püsti ja krahmas pingilt oma koti.

Terve tee hoonest välja ei rääkinud nad rohkem kui vaja selleks, et kokku leppida, et nad võtavad kahe peale takso, sest kummalgi ei olnud tuju puupüsti täis rongis loksumiseks.

*

*

Subaru ärkas pool kuus hommikul nilbe äratuskella helina peale üles. Ta keeras end voodis ringi ja püüdis näoga padja sisse minna, kuid tema ema oli juba tema toa ukse taga klohmimas, ning ta kuulis, kuidas talt küsiti, kas ta tahab täna härjasilma või keedumuna, ja et õunapuder sai otsa, kas aprikoosi oma oleks ka okei?
"Härjaputru," mõmises ta ikka veel unesegaselt.
"Kuidas, kullake?" pistis ta ema pea ukse vahelt sisse.
"Härjasilma... aprikoos sobib," vastas Subaru pärast hetkelist mõttetegevust.
Ema kadus uuesti ukselt ning Subaru sikutas teki ninaotsani, mõeldes, et veel viis minutit.
Ta teadis, et kui ta veel kaua venitab, ei jõua ta jälle omale normaalset soengut teha ja peab endale mingid esimesed ettejuhtuvad hilbud selga tõmbama ja asjad pimesi kotti viskama, nii et pool vajalikku kraami koju maha jääb -- aga nii nii mõnus oli veel soojas voodis teki all pikutada. Ta keeras uuesti ringi ja tõmbas end veel kõvemini kerra, samal ajal vaikselt endamisi Shota nime mõmisedes.
Niiviisi oma soojas mõnusas voodis võttis uni taaskord tema üle võimust ning ta mõistus vajus tagasi sügavasse unemaailma. Unes oli ta sama moodi oma voodis segipaisatud linade vahel, kuid sedapuhku hoidis ta Shotat kõvasti kaisus. Shota nägi magades nii armas ja pehme välja. Korraga tegi Shota silmad lahti, naeratas talle kavalalt ning puges siis Subaru käte vahelt sügavale kuhugi teki alla.
„Oota, kuhu sa nüüd lähed?“ naeris Subaru ja järgnes Shotale, kuid kui palju ta ka ei otsinud ja linu segi ei pööranud, Shotat polnud kuskil. Kuid ometigi Shota kuskil naeris ja hüüdis tema järgi... järjest kõvemini ja kiiremini, kuni ta hääl oli üks ainus kõrvulukustav plärin...
Subaru lõi ehmunult silmad uuesti lahti. Kuradi äratuskell.
Subaru judises vastumeelest ning lõi punase plekist äratuskella kinni. Tekki järel lohistades ajas ta end vaevaliselt voodist välja ning hakkas, silmad veel unest udused, poolpimesi oma toa ukse poole komberdama. Vaevu sellest välja koridori jõudnud, sattus ta kokku oma emaga, kes oli igaks juhuks teist korda üles vaatama tulnud, kas tema pojaraas ikka sai maast lahti. Subaru mõmises talle midagi hommikutervituseks ja komberdas edasi, kuid emme haaras tal tekisabast kinni.
"Oota nüüd, kuskohta sa seda tekki tassid?" naeris naisterahvas teki enda kätte krahmates ning sasis oma alukate väele jäänud 25aastase poja niigi sassis pead.
"Brrrrrrrrr," tegi Subaru, sest tal oli järsku hirmus külm.
"Ära duši all liiga kaua uimerda," manitses ema talle järgi, kui ta üle külma koridoripõranda vannitoa poole suundus, "Hommikusöök saab ka parasjagu nii valmis, et sa ilusti süüa jõuad ja tööle hiljaks ei jää."
"Hmh," mühatas Subaru ja tõmbas vannitoaukse enda järel kinni. Esimese asjana reguleeris ta põrandasoojenduse huugama, sest keegi tarkpea oli selle jälle maha keeranud.
Subaru pani oma juuksed kõrgele pea peale kinni, et need dushi all märjaks ei saaks ning keeras vee hästi kuumaks. Seejärel kobas ta käega dushikabiini kõrval kraanikausi äärel topsis oma hambaharja järele -- niimoodi sai ta ju aega kokku hoida! Ühe käega võis ta pesta hambaid, samal ajal kui ta teisega oma rinnaesist seebitas. Kahjuks polnud ta nii osav, et dushi all habet ajada, seega tuli tal lõpuks siiski vesi kinni keerata. Subaru astus aurust pisut uduse peegli ette ja silmitses hindavalt oma nüüd juba tunduvalt vähem unise näoga peegeldust. Noh jah, ka täna hommikul oli ta väga kena mees..
Ta ajas habeme ära, ning tõdes siis peeglisse muheledes, et nüüd nägi asi veelgi parem välja. "Paneks või iseennast," ütles ta oma peegelpildile, kui oma kulme sirgeks silus. Tegelikult ei olnud Subarul teab mis suur ego, kuid talle ütlesid ka paljud teised pidevalt, et ta näeb hea välja ning miks oleks ta pidanud neile vastu vaidlema?
Rätik ümber, paterdas Subaru tagasi oma tuppa, et ruttu omale midagi selga tõmmata. Kell oli juba ähvardavalt kuuele lähenemas ning tema ema hüüdis alumiselt korruselt, et puder ootab. "Kui sa 20sele rongile tahad jõuda, siis parem tee kiiresti."
Subaru natuke niisked jalad ei tahtnud kuidagi tema kitsaste teksade säärtest läbi mahtuda. Ta hüppas, püüdes end siiski oma pükstesse sisse pressida, ühel jalal toas ringi ja vandus, kui ta vaibaääre taha koperdades korraks tasakaalu kaotas ja oma tagumiku vastu kirjutuslaua nurka ära lõi. "Aiii kurat," sisises Subaru oma kondist taguotsa hõõrudes.
Ta limpas sokke jalge tõmmates trepist alla ning maandus ettevaatlikult köögilaua taha istuma. Tema kalamehest vanem vend luges teiselpool lauda ajalehte. "Hommikust," ütles Subaru ning haaras pudrulusika.
Ta ei saanud aru, miks jumala pärast peaegu terve tema perekond sellisel jubedal kellaajal juba ärkvel oli, aga iseenesest oli see väga tore, sest tunduvalt ebameeldivam oli hommikul üksi, kui teised magasid, mööda tühja maja ringi kolistada ja hommikusöögiks külmade viineritega leppida.
"Sa lähed rongiga Umedasse?" uuris tema vanem venna üle oma ajalehe.
Subaru kohendas oma moe pärast ette pandud kandilisi prille ja noogutas, sealjuures hetkekski katkestamata endale pudru sisse kühveldamist -- ta sõi tegelikult tunduvalt rohkem, kui talle peale vaadates oleks arvata võinud.
"Mul on ka vaja minna. Ma tulen ka siis ma arvan.. Mai tuleb pärast autole järele," pöördus ta nüüd juba nende ema poole ning seletas siis midagi edasi autovõtmetest ja nende elajalikult suurest hundikoerast. Subaru ei pannud eriti tähele, sest ta mõtles millelegi muule.
Subarut ootas ees suhteliselt tihe päev, mis koosnes põhiliselt kaamerate ees seismisest ja tuju korral mölisemist, aga tegelikult oli see kõik palju väsitavam, kui oleks võinud arvata. Esialgu oli päevakavas olnud kahe Honjani filmimine, kuid millalgi kella poole 12 ajal õhtul oli talle helistanud soiguv Hina, kes teatas, et kuna nende peaprodutsendi naine hakkab kohe-kohe nüüd millalgi sünnitama
siis neil tuleb kiiremas korras nii igaks juhuks hulk tööd ette ära teha, sest Kawada-san tahtvat oma naise kõrval olla, kui see tähtis hetk kätte jõuab. Niisiis ootas Subarut ees kolm honjanit päevas kahe päeva jooksul.
"Pagan küll," ütles Subaru kõvasti, kui talle meelde tuli, et ta peaks siis igaks juhuks mitu komplekti riideid kaasa võtma, sest ta ei saa ju ometi kolmes saates ühtede ja samade riietega olla.
"Kuhu nüüd?" imestasid tema ema ja vend, kui ta välgu kiirusel laua tagant kadus ja trepist üles kihutas. "Me peaks ära hakkama minema, muidu jääme rongist maha!"
Subaru krahmas riidekapist mingi halli pintsaku ja triibulise kampsuni ja esimesed kätte jäänud püksid ning surus need kapi põrandal vedelenud pisikesse spordikotti. Juba peaegu minekut teinud, keeras ta poole sammu pealt uuesti tagasi, ja haaras igaks juhuks kapi ülemiselt riiulilt veel ühe kaabu ka. Nii kapi kui toa uks lendasid tema järel suure lohaka kolakaga kinni.
Esikus tõmbas ta endale kiiruga mantli selga, sikutas tutimütsi pähe ning keeras end ninaotsani suure kollase salli sisse, sest oli talv ja kribu nagu ta oli, kartis ta külma rohkem kui teised inimesed. Tema vend ootas teda väljas trepil, seljas vaid tema tavaline roheline kalamehepintsak. 
"Noh, lähme," ühmas Subaru.

*

Natuke kaugemal, aga mitte päris linna teises otsas, tegi Shota ettevaatlikult ühe silma lahti. Toas oli kuidagi kahtlaselt valge. Ega ta jälle ometi tuld põlema polnud jätnud magama jäädes.
Ta avas ettevaatlikult ka oma teise rosinasilma ja nentis, et tegemist oli siiski looduslikku sorti valgusega. Järgmine loogiline samm oli vaadata oma öökapil olevat äratuskella. See pidi ju seal kuskil paberite all olema.
Shota lükkas oma noodilehed ja laulusõnu täis kirjutatud vihikud-märkmikud kogemata põrandale -- ei olnud. Ta pistis pea voodi alla, aga seal olid ainult tema sussid ja väga palju riideid ja koerakarvu.
Alles siis märkas Shota, et tal oli käekell endliselt käe peal.
"Kuus.. üks kaks.. viisteist... OOT," viskas Shota endal teki pealt. "See on ju veerand seitse!!" Ta alustas meeleheitlikku spurti ukse suunas. Õnneks tuli tal enne vastu ust jooksmist meelde, et soovitav oleks endale ka midagi selga panna, mis poleks tema heleroosad pidžaamad, mis muidugi ka vaimustavalt armsad olid, aga ikkagi oleks natuke raske ülejäänud maailmale seletada, miks ta oma tuduriietes tööle on tulnud ja..
"AaAAAAaaa kuhu ma oma telefoni panin..."
Lõpuks leidis ta telefoni oma õlakotist.
"Autovõtmedautovõtmed," korrutas Shota oma toast välja joostes.
Tema ema, kes nende elutoa tatamipõrandal parajasti joogaga tegeles, vaatas teda küsivalt kulmu kergitades. "Tööle ei pea minema?"
"Ma ju üritan siin!"
„Noh, olgu, head päeva siis,“ ütles naine ning keskendus siis taas oma lootosasendis istumisele.
Tuvastanud jakitaskust oma võtmed ning vaevumata midagi selga tõmbama või kinganööre korralikult kinni siduma, haaras Shota kõik asjad lihtsalt kaenlasse ja tormas uksest välja. Oma padavani viskas ta kiiruga tagaistmele.
Mõnikümmend minutid sõitnud, avastas Shota end korraga keset täiesti liikumatut ummikut. Tundus, et eespool oli avarii või midagi juhtunud, ta päris hästi ei näinud. Tagasi samuti ei olnud võimalik keerata, sest teised autod blokeerisid ta tee.
„Kurat... võtaks...“ vajus Shota pea vastu rooli. Miks just täna? Ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis oli ta kõigele lisaks veel load ka koju jätnud.
Shota haaras oma pisikese roosa telefoni ja kiirvalis Subaru numbri. Kell oli juba 7.40.
"Halloo," võttis Subaru pärast paari korda helisemist vastu.
"Kas sa oled juba seal?"
"Kus seal? Kellega ma räägin?"
"Mhh," tegi Shota kannatamatult. "Ära kiusa mind nüüd. Kuule, ma istun mingis ummikus ja välja ei saa see ei liigu kuhugi, mida ma teen nüüd?!"
"Miks sa autoga tuled?"
Shota leidis, et see oli päris hea küsimus. Ta oleks võinud ju arvata, et hommikul enne kaheksat on teed täis igasuguseid tööle ja igale poole mujale kiirustavaid troppe, aga millegipärast polnud see talle pähe tulnud.
"Ma ei tea, ma ei mõelnud! Ma ei jõudnud isegi habet ajada."
"No siis jääd hiljaks. Me alustame ilma sinuta. Niikuinii keegi tähele ei pane, et sind pole."
"Haaha, väga vaimukas. Oot, liigub.. liikus.. natuke.. ma helistan sulle tagasi."

*

"Naine või?" ei suutnud Subaru kõrval istuv Noriyuki kulmu kergitama jätta. Subaru raputas pead. "Ei, töökaaslane. Helistas, et ta jääb hiljaks."
"Ahsoo.." sügas Noriyuki nina. "Igal juhul, vaata nende haugidega on nii, et..."
Aga Subaru ei kuulanud suurt vaid vaatas aknast välja.

*

Lõppkokkuvõttes jõudis Shota kohale tervelt seitseteist minutit varem kui Hina ning pool tundi varem kui Yoko. Nende produtsent katkus juukseid ja vandus, et ta ei mõista, kuidas sellisele tolkamite karjale üleüldse mingi saade antud on. Hina andis talle selle peale mööda turja paar mehist matsu ja naeris kõlavalt -- keegi ei tea, mille üle.
Kuna Shotal oli endiselt habe ajamata ja juuksed sassis, üritas ta esimese asjana märkamatult vannituppa kaduda. Subaru lipsas Ryo ja nende naiskaassaatejuhi endast maha videomänge mängima jättes, talle järele.
Suurest seinapeeglist, mille ees ta parasjagu juukseid kammis, nägi ta kuidas Subaru vannituppa astus, ukse kinni tõmbas ning end siis vastu seda toetas. „Hei,“ ütles Shota ümber pööramata. Tema peegelpildi silmad piidlesid Subarut.
„Hei...“ vastas too. Järgnes tükk aega vaikust, mil Shota oma pusasse magatud juukseid lahti kammis ning Subaru tema tegemisi jälgis.
„Tahtsid millestki rääkida?“ pööras Shota lõpuks ümber, kui Subaru näole siginenud selgusetuks jäänud muie teda tasapisi häirima hakkas.
"Sa näed nii naljakas välja habemega.." teatas Subaru talle natuke lähemale astudes, uurivad silmad Shota näol.
"Ah?" tegi Shota ja pööras pilgu tagasi oma ülevalgustatud peegelpildile. "Mul ei ole mingit habet!" Tõepoolest -- tema lõuga katsid vaid vaevumärgatavad habemetüükakesed.
Subaru oli oma käe millegipärast tema näo juurde tõstnud ning katsus tema põske. "Kare on."
Shota jõllitas uskmatult nende peegelpilti, kui Subaru oma lõua millegipärat tema õlale toetas. "Ja sa haised suitsu järele."
"Haisen?" Shota raputas ruttu Subaru oma õlalt ära ja nuusutas oma täpilist pluusi. "Noh jah, kui ma nüüd järele mõtlen, siis mul oli see pluus seljas, kui me üleeile seal kohvikus käisime. Seal oli nii suitsune.. ma mõtlesingi, et kust see suitsuhais tuleb! Ja muidugi ma võtsin selle pluusi laua alt. Appi, täna on nii nõme päev."
"Ma võin sulle oma kampsuni anda," pakkus Subaru käe talle sõbralikult seljale asetades.
Shota vaatas teda natukene imelikult. Subaru käsi tundus isegi läbi riiete kuidagi kuum ning liialt vastu teda surutud, kuigi see vaid õrnalt vastu ta selga puutus. Shota kükitas justkui muuseas maha ning kohmitses oma koti järgi, ise näost natukene õhetama lüües. „Ei, ma arvan, et ei ole vaja...“ pobises ta, mõeldes, mis pagan talle nüüd pähe löönud oli. „Või siis hiljem.. ma võtsin ainult ühe särgi kaasa. Aga meil on täna kolme episoodi filmimine?


"Mhm," vastas Subaru. "Kaks mustkunsti ja üks kääbus-seedermändidega, õues."
"Misasjadega?" ei saanud Shota hästi aru.
"Otkuda ja snaju, paberi peal oli kirjas nii."
"Oeh," ohkas Shota oma varupluusi siludes. Kas Subaru nüüd kavatseski siia jääda? Millegipärast oli tal järsku täiesti alusetult natuke häbelik tunne hakata end teise ees lahti riietama."
"Ma ei tea, me võime mingi riideid vahetada ju. Fännidele kõneainet jälle, kui meil kahes saates üks ja seesama kampsun seljas on," naeratas Subaru kurjakuulutavalt.
Shota kortsutas kulmu. „Sa ikka tahad, et kõik arvaksid, et... et me käime?“ Ta võttis lõpuks julguse kokku ning kiskus Subarule selga pöörates suitsuhaisulise pluusi seljast. Vargsi pilku peeglile heites ei jäänud talle märkamatuks, et Subaru teda endiselt muiates jälgis.
Subaru kehitas õlgu. „Betsuni...“
Shota köhatas. „Igal juhul üle ka ei maksa pingutada selle naljaga.. hakka või ise uskuma, et...“ mõmises ta puhast pluusi selga sikutades. "Hakkad või?" ei suutnud Subaru oma kummaliselt naerule venivat suud takistada.
Shota mässis oma haisva särgi kokku ja kükitas koti juurde maha, et seda sinna sisse suruda. Ta pidas paremaks Subaru küsimusele mitte vastata. Või õigemini, talle ei tulnud korraga pähe ühtegi head tabavat vastust ning viivitusega vastata oleks olnud juba natuke imelik. Pealegi oli Subaru jälle oma suu lahti teinud.
"Mulle küll hakkab tunduma tegelikult," kihistas Subaru. "Mu ema ka pidevalt narrib mind.. ja siis ma hakkasin eile mõtlema, et valentinipäev tuleb, mis ma Shotale kingin?! ..kuni mulle meelde tuli, et duh, tegelikult me ju ei käi!"
Shota pilgutas natuke rumalalt silmi. "Miks su ema sind narrib?"
"No ta vaatab ju ka telekat," naeris Subaru. "Viimasel ajal ta harrastab söögilauas selliseid teatava alatooniga küsimusi esitada, endal kaval nägu peas nagu koorevargil kassil."
"Seda rohkem tuleks see nali ära lõpetada," ühmas Shota ja otsis oma hambaharja välja.
"Ah, sa tead ju küll teda. Narrib niisama." vajus Subaru nüüd kraanikusi ees hambaid harjavale Shotale jälle kahtlaselt lähedale. 
Shota keskendus oma hammaste harjamisele ning üritas Subaru peegelpildiga mitte silmsidet luua.
Subaru otsustas tal seljas elada.
"Mis sa teed," mõmises Shota vahuselt. "Ära sega, mul on kiire ju."
"Ei ole," vastas Subaru veendunult. "Sa oled nii mõnus ja soe ja lõhnad Lenori järele."
Shota mõtles, et Subaru on kas peast soe või..
Nende seljataga olev vannitoa uks avanes ning sisse piilus Ryo. "Me hakkame viie minuti pärast filmima.. kui te olete seksimise lõpetanud."
"Ütle neile, et las alustavad ilma meieta," irvitas Subaru ja nihutas oma käe demonstratiivselt Shota tagumikule, mille peale too omale hambapastat kurku tõmbas ning läkastama kukkus. "Meil läheb veel üks pool tunnikest."
"Mähahnja?" köhis Shota ja sülitas siis oma suu kraanikaussi tühjaks. "Ryo, oota," alustas ta, kuid too oli ukse juba uuesti kinni tõmmanud. "Miks sa niimoodi tegid?" vaatas Shota talle natukene hambapastase kõvera suuga otsa.
"Mismoodi?" küsis Subaru ilmsüütul hääletoonil, mille usutavust kahandas tunduvalt üle tema näo veniv õel muie ning tõsiasi, et tema käsi endiselt "juhuslikult" Shota tagumikul asetses.
Shota ei mõistnud muud teha, kui Subaru kombitsatest pääsemiseks maha oma koti juurde kükitada. Ta sobras kiiresti selle sees olevate potsikute ja muude vidinate vahel, et oma habemeajamistarvikuid üles leida.
Subaru ei liikunud paigast.
„Tead..“ tahtis Subaru alustada, kuid just sel momendil lendas uks uuesti suure pauguga lahti
„Mis mõttes Ryo ütles mulle just, et te ei kavatse siit välja tulla, sest te seksite. Produtsent sööb mu elusalt ära, kui me kümne minuti pärast kõik valmis filmima ei ole,“ vehkis Hina ukse peal meeleheitlikult kätega. „Mis kuradi mõttes te seksite nüüd??“
Ta jäi higeldades ukse peale vahtima. Shota ja Subaru jõllitasid teda natukene imelikult.
Siis Subaru turtsatas. „Hina-chan, sa peksad mingit segast,“ irvitas ta temast mööda jalutades ning andis talle sõbraliku võmmu vastu selga. „Setil näeme.“
"Shota.." vaatas Hina suurte murelike silmadega oma pisikest blondi bändikaaslast, kes teda, pardel püsti peos, umbes sama suurte silmadega shokeeritult vastu jõllitas.
"Hina.." alustas Shota.
"Shota...."
"Hina, me ei seks-"
"Ma ei taha teada. See ei ole minu asi. Palun ainult ole kümne minuti pärast valmis!" kriiksatas Hina ühe hingetõmbega ning kadus uksepaugatuse saatel.

*

*

1. Impatient
When they’d finished shooting Honjani and Subaru invited him over, he honestly wanted to go. But he couldn’t because he realized it probably meant more than just innocent fun now, and he’d said “maybe”, he’d said he didn’t know. But Subaru was growing impatient waiting for his answer. “I can’t, I have some stuff to take care of at home.” “What kind of stuff?” “Like thinking.” “Can’t you think at my place?” “No, not when you look at me with eyes like that.”

2. Verbose
He decided to write down point by point what the reasons were for him to be together with Shota. He ended up with seven A4 pages scribbled full of little characters, and when he’d read it over a couple of times, he dialed Shota’s number. “This is probably going to cost a fortune,” he started, and Shota made a confused little noise: “What?” “Do you have time right now?” “Yeah.. I guess. Why?” “I want to read out something to you.”

3. Distract
The seven of them plus a few staff members were having dinner together when he kept sending him those looks over the table with those eyes of his, dark dark rich like molten chocolate, and Shota kept missing his mouth with the chopsticks because that’s how much it distracted him.

4. Flee
When Subaru left for the bathroom, he had to follow – only that Subaru wasn’t heading for the bathroom after all. The exit? What was he up to? Shota wondered when Subaru grabbed him by the wrist and dragged him away.

5. War
And he’d kept harassing him and making all the inappropriate remarks, like the perfect sadist that he was. Shota, however, didn’t even try to fight back, but kept on retreating and retreating until there was nowhere left to run but into Subaru’s arms.

6. Oil
“I really like you.”
The first time he’d said it he was giving Shota a massage, rubbing wonderfully smelling warm oil onto his back that was aching from having to do several plays a day. They were simple words, when you think about it, that could allude to a lot of things, but the contact of skin on naked skin played it’s part exceptionally.

7. Wax
More or less living together with Subaru enabled Shota to see bits of him he’d never known before. Like that he waxed his legs. “What are you doing?” he asked when he’d stepped into the bathroom and discovered his boyfriend sitting on the edge of the bathtub, waxing. “What does it look like? Proper grooming is essential, you know. We can’t all just tumble out of bed and dazzle the world with our bedhead and hairy legs

*

*

Subaru istus Hina diivanil ja näris patja. Tema kõrval istus, jalad mehelikult laiali, eelmainitud diivani omanik (et, Hina siis) ning jõllitas uskmatu näoga vaheldumisi nende ees asetsevat teleekraani ning oma piiksuvat ja suust peaaegu vahtu välja ajavat bändikaaslast.

Ekraanil tegeles yukatat kandev Shota ikebanaga. Tal oli peas kelmikas pats.

“Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii,” ütles Subaru

Shota raputas vaevumärgatavalt pead, nii et ta tukk pisut veel kelmikamalt ühele tema silmale langes.

“Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii.”

“Kuule, mees, vaata end kõrvalt ka,” võttis Hina lõpuks sõna.

“Mh?” küsis Subaru talle otsa vaates, omal silmad peas läikimas nagu kohvilaksu all duracellijänesel.

“No misasja sa ilastad nagu kiimas mäger.”

“Ah?” Subaru haare ümber Hina mummulise diivanipadja lõdvenes.

“Minu peale sa küll ei viiksu. Näe, näe! Ma olen ka poolpaljas!” osutas Hina oma sinistes suspedes kogule telepurgis.

“Pff. Sa ei ole üldse armas… tttxxxxiuu… Shotaaaa!” Telekas oli Hina kõrvale tekkinud Shota, kellel olid ka sinised susped jalas. “Täiesti lõpp, ma ei suuda enam,” teatas Subaru dramaatiliselt hambad patja lüües.

“Mida keppi sa siis oleks teinud, kui Shota ka oleks tulnud täna? Või oot, ma ei taha teada,” lisas ta kiiresti, kuna Subaru näole oli ilmunud mingi eriti hirmus naeratus.

Hina mõtles, et ta tunneb Shotale kaasa.

Lugu oli nimelt selline, et Subaru oli ühel päeval pähe võtnud, et talle meeldivad mehed, ja noh, mis seal salata, mitte mingid abstraktsed anonüümsed mehed, vaid justnimelt üks Yasuda Shota nimeline kutt. Sellel Yasuda-nimelisel tüübil oli aga kas kahjuks või õnneks juba boyfriend olemas, koguni kihlatu, kui see helesinise kivikesega sõrmus midagi luges, kuna niipea abielluda nad ilmselt niikuinii ei saanud.

“Ei loe. Niikuinii nad abielluda ei saa,” oli Subaru turtsatanud, kui ta mõned päevad pärast oma ‘suurt avastust’ Hina juures vahvleid sõi.

Subaru oli viinud sisse muudatuse oma seksuaalidentiteedis tegelikult mõnes mõttes Hina enda süü tõttu, sest see oli Hina, kes talle välja lobises, et Shota kunagi Subarusse kõrvuni armunud oli olnud.

“Ma ütlesin talle, et ega see ei aita, et sa endale blondid lokikesed kasvatad ja titahäälega räägid, aga jumal, kas ta siis kuulas… täiesti pooletoobine ju.”

Subaru oli teda suu ammuli jõllitama jäänud. “Shota… oli minusse armunud?”

“Äh? Jah, noh. Ma räägin ju, et-“ Aga tema lause jäi pooleli, sest Subaru asetas oma kakaotassi eriti läbilõikava kolakaga lauale.

“Vabandust.. ma.. ee… mis ta siis nagu, päriselt või?”

Hina rääkis siis Subarule ära, mida ta asjast teadis.

“Kurat, jäta mind rahule, ta ei räägi mulle selliseid asju, ta ju teab, milline latatara ma olen… aga see oli ikka tükk aega tagasi ka. Mina ei usu, et ta enam.. ta tundub oma selle tüübiga päris õnnelik.”

Shota boyfriend oli tegelikult täiesti ok. Isegi Ryo oli ta heaks kiitnud, kui nad Shota sünnipäeva puhul kõik koos Shota kodus joomas olid käinud. Ainus, kes noormehe peale tagaselja urisemas käis, oli Subaru.

Igatahes, teadasaanud, et Shota oli temast kunagi sissevõetud olnud, tuli Subaru õige pea lagedale avaldusega, et ta on Shotasse armunud. Selle avalduse tegi ta kõigepealt Shotale endale, mille peale too muud teha ei osanud, kui kogu hingest vabandada. Suuremeelse inimesena lubas Subaru talle, et ta ei jää Shota peale viha pidama, ega lase oma vastamata jäänud tunnetel nende sõprust rikkuda…

Mõned tunnid hiljem kõneles ta lähedalasuvas izakayas Hinale oma lörriläinud armastusavaldusest: “Ma pakun neile kuu aega… maksimum. No, kammoon, Shota on niikuinii rohkem aega minuga koos kui oma selle.. kuradi.. mis ta nimi oligi.. ossiga. Mille poolest ta minust etem on? Mida tal Shotale anda on, mida minul pole?”

Hina oli kuskilt hankinud triibulise kõrre ning puhus sellega oma õlletopsis mulle.

“Ah?!”

Hina kehitas õlga ja luristas.

*

*

I’ve been handsome all week and it’s intolerable.

In fact, I think I’ve been handsome non-stop ever since the most beautiful person in the world asked me if I wanted to be his boyfriend because he was tired of waiting and afraid I’d never ask.

He’d been waiting for exactly three hours because that was the time that had passed from the moment I’d saved Shota’s life by bringing him a cup of tea, when he’d suddenly realized that he was in love with me, to the moment he’d asked me to come into the kitchen because we needed to talk.

I’d been waiting for exactly three years.


The sex is great. I think I hate him.


“Maybe you’re just a filler for the hole in my head.”

He raises his blond curls from my chest and smiles gently. Then I’m glad to be one. Hold on and I’ll carry you over safely.

But what if I want to crash to the other shore.
What if I want to crash.
What if I want to.

But there’s nothing out there. You can say you’ve been there. You’ve reached the brink of the world and taken a breath that burst your lungs and tore apart the film of reality. You can say you’ve been there because we’ve both been there, and we all know it, but some of us are reluctant to leave.


Maybe I’ll never know who I was.

*

*

All they gave us was a bloody no-return ticket, and that was that, and the problem was, life was never very linear. It was not like we were born into this world, not knowing what we wanted, but we didn’t exactly know either. And even when we managed to figure that part out, there was no straight line to take us from point A to point B. Sometimes even changing trains didn’t help, and at times the thing that changed on the way was our mind.

He didn’t say that, though, when they asked him.

Would you replace your current life with anything else if you got the chance? If a fairy godmother popped up, Shibutani Subaru, and granted you three wishes, what would you ask for? A shortcut? A chance to start all over? A bottle of fine Scotch and World Peace?

A two-way ticket to all the places I’ve yet to visit. My only regrets in life are the things I didn’t do.

“Five centimeters,” he laughed, and passed the bottle on to this bandmates.

“Now, come on, Shota,” said the tallest one with a shade of orange in his bleached hair. “No bullcrap about girl hormones or something like that. We are not the tv-people. Tell us, are you really..?”

He listened attentively. The moment was crucial to him. The six of them were slobbering drunk and shitfaced, but this was point C. The one that could change the course of everything.

“And what if I am?” laughed Yasuda.

“So you’re not denying it?”

“I’m not confirming anything either.”

Oh he so had to be.

He felt the most compelling urge to jump into the tracks of the oncoming train, but for some reason, he couldn’t let go of the railing.

If you get run over, you don’t need no ticket, man.

“Sometimes I get lucky,” commented Hina when they asked about the sex life.

*

Mostly, he was being dumb.

He wished human interaction didn’t have to be so complicated. He wished he could have just plain walked up to him and said ‘hey, me and Okura saw you blowing that Puerto Rican waiter so I guess it’s confirmed after all. And yeah, guess what, me too. We should totally get together, only that I don’t know if I really want to. Not sure about the gay thing either. Ha!’

The dumbest was that Yasuda was the only person he could think of who could’ve possibly stomached a statement like that. He was prone to making such himself sometimes.

He was the one who was complicating things. He was sitting in the universal traffic jam for cowards in love. He was the dumbass daydreaming about freckles and amber flecks in molten chocolate.

So you want to swim but your mommy warned you about the taking a plunge into the unknown? Can I ask a question? What the hell have you been doing so far?

Subaru looked up from his black coffee. “What do you mean?”

“I mean all the choices you’ve had to make in your life up ‘til now. Did like, celestial forces intervene and whisper you the outcome beforehand? Oh yes, Shibutani Subaru, do join the Johnny’s for thou shalt be a great man!”

“Shut up. It’s not like that?”

“How’s it not like that? It’s love. It’s easy. There are no subgroups or triple somersaults.”

“I’m just kind of stuck.”

“No, you’re just kind of an idiot.”

*

Sometimes he closed his eyes and wished he could dream, and then he would know -- not a daydream, but the ones when you were sleeping. The ones between reality and the unknown. Somewhere in his consciousness he had the notion that maybe the knowledge of being in love with Shota had come from a dream too. Maybe he’d dreamt that kind of a dream and on the way back, his brain had decided to cling on to the gentle warmth. Maybe if he’d returned to the place, he could have left those feelings behind again. Maybe they’d even give him a refund for the erroneous guidelines.

*

“’Sup?” hopped Shota and smacked him with a towel.

He was working on the treadmill. “Are you hitting on me?”

“No, I was like asking you a question.”

“…”

“You realize that this is exactly why I didn’t want you to know? Cause I guess it’s hard to understand, right? That being gay isn’t synonymous to ‘plotting to get into Subaru’s pants’.”

“I didn’t mean it like that.”

*

“Subaru, can I be truthful here for a second?”

“Yeah what?”

“You’re blowing things if you don’t take a chance. The way it’s going. I mean, I talked to Yasuda last night and he thinks you’re this raging homophobe who will come under the cover of darkness to throw eggs at his front door and laugh, so why don’t you just, I don’t know, ask him out.”

“Like a date?”

*

He was still stalling. And because he was stalling he decided it couldn’t be the real thing. Love’s supposed to make you blind, not cautious.

“When you think about someone all the time do you think they can tell?”

Okura lit his cigarette and stared at him dully.

“Like, they can tell when they look at you?”

“Do you want me to come over there and strangle you? You’re a freak. You know the number of moles he has on his neck. Everybody can tell from that freaky gleam you have in your eyes. It’s all you’ve been freaking talking about for the past two weeks. Why won’t you do something about it? He doesn’t have a boyfriend. I asked. He likes you.”

“I’ve been putting it off for too long now, it would be ridiculous to.. I’m waiting for it to pass. Who are you calling?”

*

Mostly, he was being a coward.

He liked his life the way it was. He hadn’t asked for it. He was happy with his job and friends and four empty walls and refrigerator full of light alcoholic beverages. What had he done to deserve to wake up one morning to find that someone had tampered with his brain, so now the only thing he could think of was Yasuda Shota.

They’d taken his mind and replaced it with sexual frustration.

“And what about love?” asked Okura.

They were drinking again. He did that a lot nowadays.

“Were you just planning to spend the rest of your life as a loner? Live with your refrigerator and grow old?”

“No I.. thought.. maybe love would happen, maybe.”

“And BAM! It did.”

He was in his twenties. Was that the right timing. Was ever the right timing? When you’re young, the future still ahead of you is too long, and when you’re old already, then the years left are too precious to invest them in something you’re not sure of?

“I think there’s either something seriously wrong with your brain, or you really aren’t in love with him after all.”

He nodded and gulped down the whiskey.

“But, I mean, is this like a sexual identity crisis? You’ve been acting strange ever since we caught him with that guy. Maybe you’re just..”

Subaru coughed. “I’ve always swung both ways, I suppose.”

“You mean you’ve actually slept with people? And they were worthy of your investment with the clock tick-ticking away the precious grains of life?”

“Don’t..I mean..it’s.” He was spluttering.

“Yes, talk to me. All the things on your chest. I’m hear to listen.”

*

He was at the doctor’s in his dream. They told him he had a heart disease.

“Like a date?”

“I..”

“Just kidding. I know-I know,” laughed Shota, and he planned on murdering him with the phone cord, but before that, he’d have to strangle himself.

“My friend is playing in one of the bands.”

*

His friend was playing in one of the bands.

It was the perfect excuse to ignore him for the most of the night.

Shota was sulking.

“Do you really hate me that much?”

Subaru wished the train would come.

“Why did you ask me?”

“I have a mental illness that makes me do things I have no control of.”

“Fine.”

He wished the train would come and run over him.

*

“So let me get this straight? You finally found the courage to ask him out, and then you didn’t talk to him all night?

“But I never told him I hated him either.”

“I really wonder where he got that idea. Why am I even talking to you?”

*

“Maybe you should just have sex with him? Then it would stop being all awkward.”

“Oh.” He sat down on their resting room couch and stretched his neck. “And how exactly do you go about having sex with someone who’s been avoiding you for a week?”

“You work together. He’s bound to..”

“Yeah, that’s what kind of worries me.”

*

*

Järgmisel hommikul ärkas Subaru vara ning Shota soojas kaisus tema suure villase teki all. Sellest hoolimata olid nad mõlemad aga täiesti riides ning sündsad. Vaid Shota roosa peapeal oli pisut viltu ning padi oli tema vasakule põsele kriimulise mustri jätnud, mida Subaru lihtsalt pidi oma sõrmenukkidega silitama, mille peale Shota loomulikult ka üles ärkas.

“Hommikust,” sosistas Subaru ning Shota naeratas talle uniselt. Seejärel puges ta sügavamale teki alla ja Subarule lähemale ning haigutas tema helesinise t-särgi sisse.

“Minu oma,” väitis Shota Subarut endale kõvasti kaissu tõmmates. “Mõmmi.”

“Kui sa nii ütled,” kihistas Subaru ning suudles tema juukseid.

“Kas me tohime täna siia jääda?” suhtles Shota endiselt Subaru särgiesisega.

“Terveks päevaks või?”

“Mmhm.”

“Minugi poolest.”

Kuigi tegelikult ajas Shota end juba viieteist minuti pärast nukralt ohates istuli ning ütles, et tal on pissihäda.

Subaru lihtsalt ei saanud jätta talle vastu tagumikku laksamast, kui ta telgist välja ukerdas, mis oli piisavalt süütu žest, kuid siiski lähim, kuhu Subaru viimasel ajal oma käsi Shota -sellele piirkonnale- lubanud oli, mistõttu need pagana liblikad tema kõhus Shota naerukiljatuse peale jälle väga rahutuks läksid.

Kui nad eelmisel õhtul jõe äärest tagasi lõkkeplatsile olid jõudnud, oli ülejäänud seltskond juba väga rõõmus ning alkoholine – seda veel rohkem kui enne nende jalutuskäiku.

Ryo oli esimesel võimalusel Subaru kõrvale tirinud ning, äärmiselt lai irve näos, talle vastu selga tampides kommenteerinud, et nagu ta näeb, läheb Subarul hästi.

“Nägemisega on sul kõik korras jah,” muheles Subaru talle vastu. “Aga, kui tohib, siis ma läheks nüüd tagasi oma... noormehe juurde.”

Ryo virutas talle veel ühe õige kõva matsu. “No näed siis! On ju hea öelda nii?”

Subaru kartis korraks, et tema kopsud on õigest kohast minema põrunud. “Kh-tähendab, jah, natuke võõrastavalt sobituvad suhu esialgu sellised laused, aga..”

“Oi, igasugused asjad tunduvad alguses suus naljakad ja võõrad, aga pika peale harjub kõi-“

“VAIT, RYO,” käratas Subaru, eriti verejanuline pilk silmis.

“Rahu.. ainult rahu,” laiutas Ryo käsi endiselt kogu oma näo ulatuses naeratades.

Lõkke äärde tagasi istudes toetas Subaru oma pea rõhutatult Shota õlale, kuhu see jäi peaaegu kogu õhtuks. Sellele erilist tähelepanu pöörata ei viitsinud eriti keegi. Vaid mõned muiged ning kulmukergitused, kui välja arvata Yoko häirivalt ilane pilk, mis ühele nende kiiretest suudlustest peale oli sattunud. Paarkümmend minutit hiljem hakkas Ryo valjul häälel seletama homokiiritusest, mida võib saada siis, kui sa seitsme mehega koos metsa tuled, kuna kuuldavasti olid Yoko ja Uchi talle millegi kompromiteerivaga vahele jäänud.

“Ema sul on kompromiteeriv!” mölises Uchi talle vastu. “Katsu ise elada, kui Yoko sulle ühe päeva jooksul kaks korda keelt külge ajab.”

Seda, mida Ryo talle vastu öelda tahtis, ei saanud neist keegi kunagi teada, kuna Hina krahmas Ryolt nokatsi peast ning lubas selle oravatele sööta, kui Ryo ei lõpeta piinlike kommentaaride tegemist. Seejärel tegid nad röökides paar ringi ümber lõkke. Okura ja Maruyama ilmusid kuskilt välja, kaenlas pang, akustiline kitarr ning oranž plastikust ruupor, lubades neile midagi Nishikido bändi nimelist, juhul kui Ryo neile oma häälepealu laenab, ning ülejäänud lõkkeõhtu oli olnud lihtsalt liialt lärmakas, et sellest midagi rohkem mäletada.

Kui nad oma telgis lõpuks taas kahekesi jäid – nimelt oli Nishikido bänd end eelnevalt kogu oma koosseisus neile külla pressinud – nagu Ryo väitis, siis soolaleivale – mis nägi välja nii, et Okura pool keha oli nende pisikesest telgist väljas ning nad kõik peale Subaru, kes peamiselt karjus, mängisid Subaru sokkide peale kaarte – olid nii Subaru kui Shota liialt väsinud, et vahetada midagi muud peale mõne unise suudluse. Shota sai nende päris esimesest koosveedetud ööst meeneks ühe pisikese maasika ning Subaru mälestuse Shota sõrmedest, mis vargsi tema särgi all mööda ta selga üles sibasid.

“Mitte veel, eks,” tegi Subaru Shotale laubale musi ning Shota noogutas, püüdes vägisi peale kippuvat haigutust tagasi hoida.

*

Umbes kella kuueks õhtul olid nad suutnud kõik telgid kokku panna ning enda järel piisavalt hästi ära koristada, nii et laagriplats peaaegu et enam ei näinudki välja, nagu Kanjani8 oleks seal kaks õhtut järjest läbustanud.

Subaru ning Yasu istusid Ryo lahmaka maasturi tagumisel istmel, klapid peas, ning Ryo kõrval oli end sisse seadnud hommikust saadik silmnähtavalt pohmas ning sitas tujus Yoko. Ülejäänud bänd ning ka Yoko nähtamatu girlfriend Milko (Ryo sõnad) reisisid täna Hina autoga.

“Kuule, Subaru,” ütles Ryo tahapoole kõõritades, hetk pärast seda, kui ta Hina järel maanteele oli keeranud.

Subaru passis aknast välja ega teinud teda märkama. See-eest võttis aga Shota omal ühe klapi kõrvast.

“Subaru? Kuule, ütle oma boyfriendile, et ta telefon heliseb,” kamandas Ryo.

Shota raputas Subarut õlast ning osutas käega tema jalge ees maas vedeleva õlakoti poole.

“Mis on?” ei saanud Subaru esialgu aru, kuid siis tõmbas Shota tal juhtmed kõrvast ära. “A, kurat,” vandus Subaru, tundes ära telefonihelina, mis tähistas ‘suvalisi potentsiaalselt pandavaid naistuttvaid’. “Jaa, Subaru kuuleb,” torises ta, olles lõpuks telefoni kätte saanud.

Shota teadis seda helinat küll ning kuulas teeseldud ebahuviga pealt.

“Ahsoo.. ei, vist mitte.. ei, tead ma olen praegu hõivatud.. pikaajaliselt.. ei ole tööl... jah, just.. kahju jah.” Ta pani toru ära ja vaatas Shotale kulme kergitades otsa. “Ja mis sa nillid siin?”

“Kena tüdruk või?” küsis Shota huuli torru ajades.

“Oli küll jah. Aga sina oled kenam,” patsutas Subaru ta pead ning naeris siis: “Võib-olla mitte, kui sa sellist nägu teed..” Ning siis oli ta sunnitud Shotat korraks suudlema, mille peale Yoko märkis, et nad võiks omale toa hankida, mis teenis talle Ryolt ühe tou vastu kukalt.

“Las vastarmunud olla,” irvitas Ryo ning küsis siis, kas nad tahavad Hinaga võidu rallida.

Kolm ülejäänud autosolijat nõustusid peaaegu ühehäälselt, et EI NIIMOODI SAAVAD INIMESED SURMA.

*

Subarule suhteliselt meeldis see võõrastemaja, mis Hina neile välja oli valinud. See oli pisike ja kõrvaline ning kuigi just mitte eriti luksuslik, ei saanud nad ometi ühegi mugavuse puudumise üle nuriseda. Pealegi asus sellest vaid saja meetri kaugusel ilus puhas peaaegu inimtühi liivarand ning tegelikult poleks Subaru pärast kaht ööd metsas koos käbide ning sääskedega ühelegi toekamale peavarjule viltu vaadanud.

Kõigepealt vabandas Hina pikalt ja laialt, et nad lubatust poolteist päeva hiljem kohale olid jõudnud, misjärel vabandas kena keskealine naisterahvas, kes ilmselt seda võõrastemaja pidas, et ta polnud enam osanud neid oodata ning oli kaks kaheksast kinnipandud voodikohast juba ühele vanapaarile ära andnud.

“Neil on ainult kuus kohta järel,” pöördus Hina oma mobiiltelefoni nurka närides natuke eemal ootava ülejäänud Eito poole. “Mis saab?”

“Ma ei viitsi enam kuhugi edasi sõita..” jorises Ryo.

Hina laiutas käsi. “Ega siin ei ole kuhugi sõita ka. Ma ei usu, et mujal rohkem ruumi on.”

Maruyama pani oma seljakoti otsustavalt maha. “No jagame ära kuidagi need toad, mis on. Parem ikka kui rannas telgis magada.”

Neile oli välja pakkuda kolm kahe üheinimesevoodiga tuba, mille jagamine ei läinudki tegelikult väga vaevaliselt. Ainukesteks tõrgeteks olid, et mitte keegi polnud nõus Subaru ja Shotaga tuba jagama, mis oli Ryo sõnul täielik ruumi ja tasuta porno raiskamine, ning et Uchi keeldus kategooriliselt Yokoga ühes ruumis ööbimast.

“Võib-olla kui Uchi ja Yoko magaks ühes voodis...” alustas Hina irvitades, kui nad kõik olid kogunenud ühte neist kolmest toast, et asja arutada.

Uchi lõi teda oma spordikotiga.

“Ok, teeme siis nii, et,” sõnas Okura asjalikul hääletoonil, “ma olen niikuinii harjunud kodus futoni peal magama, seega ma võin magamiskotiga maas magada täiesti vabalt.”

“Mina ka,” lisas Hina.

“Seega lihtsalt.. mina, Maru ja Uchi tuleme siia tuppa? Hina, Ryo, Yoko lähevad teise. Või midaiganes. Ja Yasu ja Subaru saavad kolmanda endale ja ongi kõik.”

“Kuule aga,” protesteeris Subaru. “Päriselt ka, need voodid on ju päris laiad. Ma mahun Shotaga ilusasti ühte voodisse ära ja keegi saab teise endale.”

“Päriselt ka, otsi lolli, kes tahaks teiega ühes toas magada,” kõõksus Ryo.

Subaru nohises pahaselt.

“No ole nüüd mõistlik,” patsutas Hina talle õlale. “Näed, Yasu ka ei taha teile kolmandat toakaaslast. Onju?”

Shota teeskles, et ta pole midagi kuulnud.

“Mõhh,” tegi Subaru veel, kuid üldsus oli oma otsuse juba langetanud.

*

Pärast seda, kui Subaru oli vähemalt pool tundi kuuma duši all ligunenud ja Shotast mõelnud sinna kõrvale ka võimalik, et millegi pisut taunitavaga tegeledes, astus ta dušikabiinist välja ning jäi esimese asjana ehmunult otsa jõllitama ühele teatud pisikesele punapeale, kes peegli ees süütult oma hambaid harjas.

“Oih,” naeratas Shota Colgate’i vahuselt ning lasi silmadega ‘kogemata’ üle palja Subaru.

Subaru taipas oma suure üllatusega lahtivajunud suu tagasi kinni panna, võttis endale rätiku ümber ning silmitses Shotat kahtlustavalt.

“Vabandust,” ütles too suu loputamise vahepeal. “Sa olid nii kaua siin, et mul tuli juba uni peale ja ma mõtlesin, et ma saan vähemalt hambad ära pesta.”

“Mhm.” Subaru kohendas eneseteadlikult oma rätikut, mõeldes et, huvitav kui kaua ta seal duši all siis olnud oli..? “Sa juba tükk aega oled siin või?” küsis ta justkui muuseas.

“Ei, natuke aega tagasi tulin,” vastas Shota süütult, kuigi tema muigest võis välja lugeda, et loomulikult teadis ta väga hästi, mida väikesed poisid salaja duši all teevad.

Shibutani Subaru haaras oma riided ning põgenes vannitoast, tundes end pisikese ja kõlvatuna.

*

Kui nad järgmisel hommikul viiekesi ümmarguse einelaua ääres istusid, oli Shotal silmnähtavalt hea tuju. Ta togis pidevalt laua all Subarut jalaga, ajas omale omletti sülle ning rääkis ja naeris ühe Shota kohta hirmus palju.

Okura nügis Maruyamat küünarnukiga ning muigas kõiketeadvalt.

“Ja miks siis Subaru nii morn välja näeb?” küsis Maru oma röstsaiale moosi määrides.

“Mh?” vaatas Subaru oma praemuna kohalt üles. “Kes on morn?”

“Sa tundud kuidagi tujust ära.”

“Mm-m,” sügas Subaru oma põske. “Ma olen lihtsalt.. mõtlik?”

Sel hetkel ilmusid välja aga Yoko ja Hina, kes Ryoga ühes olid eelmisel õhtul otsustanud nende õllevarudele lõpu peale teha.

“Ja Ryo?” küsis Okura parastavalt enda kõrval istet võtnud Hinale paistes näkku naerdes.

“Ta ütles, et tuba käib ringi, kui ma teda üles ajada püüdsin, seega ma rohkem ei üritanud,” alustas Hina ning seletas siis midagi edasi, kuid Subaru oli liialt mõttesse vajunud, et tähele panna.

Ta heitis pilgu enda kõrval kohvi lonksavale pisut sasipäisele Shotale ning naeratas tahtmatult – jap, endiselt täielikult sissevõetud – kuid, mis teda murelikuks muutis, oli see, et Shota näiliselt häbeliku ja süütu pealispinna all peitus tegelikult midagi palju rohkemat. Muidugi – loomulikult teadis ta juba varem, milline jonnipunn ja tita ja võrukael ja pätt Shota vahel olla oskas, sest ta tundis teda juba kui mitu aastat...? Millegipärast aga ei päästnud see teadmine teda laskmast end ikkagi täielikult sisse vedada.

Oma häbiks pidi ta tunnistama, et oli eelneval õhtul magama jäänud juba enne, kui Shota ükskord duši alt tagasi jõudis. See-eest ärkas ta aga hommikul ühe väga pika suudluse ning selle peale, kuidas Shota tal otsas istus ning peaaegu nurrudes teatas, et tal on tuju teha midagi toredat.

Vastuseks talle lõi Subaru, püüdes ilmselt istuli tõusta, oma unesegase pea vastu Shota peanuppu ära.

“Aia..,” ütles Shota virilalt naeratades.

Subaru tegi talle pai. “Mis kell on?” küsis ta silmi hõõrudes ning vaatas toas ringi.

“Pool üksteist,” vastas Shota natuke pettunud hääletoonil. Ta ronis Subarul sülest minema ning jäi voodiäärele istuma. “Subaru?” ütles ta hetke pärast. “Tohin ma sult midagi küsida?”

“Mhm. Mida?” vastas Subaru endiselt oma unist nägu hõõrudes.

“Kas sul on kavas kunagi minuga magada ka?”

Subaru jäi talle suurte silmadega otsa vaatama. “Päris kindlasti,” teatas ta lõpuks pisikese naeruturtsatuse saatel.

Shota muigas. “Nagu selle aastanumbri sees?”

“Mis on, muutud kannatamatuks või?” ronis Subaru talle lähemale ning toetas oma lõua Shota õlale.

“Mm-m, nagu sa ise ei muutuks,” mossitas Shota. Misjärel nad natuke aega suudlesid ning Subaru häbelikult Shota särginööpidega mängides rääkis, kuidas tema arvates ei tohiks seksiga kunagi kiirustada ning et see peaks juhtuma loomulikult, siis kui mõlemad osapooled selleks täielikult valmis on, ning võimalik, et peale selle veel midagi äärmiselt juustust sellest, kuidas ta tahaks, et tema ja Shota esimene kord oleks tõeliselt eriline.

Shota vaatas talle natuke umbuskliku näoga otsa – “Tõsiselt või?” – ning kihistas siis nii kaua naerda, kuni ta näost tumepunaseks tõmbus ning hapniku järele ahmides teatas, et Subaru on tegelikult maailma kõige armsam 14aastane tütarlaps.

“Ära naera mu üle,” torkis Subaru teda näpuga ribidesse, mille peale Shota loomulikult veel hullemini kõõksuma hakkas.

“Ei, tead mis. Mul läks täielikult seksituju ära,” ütles Shota end voodist välja ajades. “See oli ilmselt kõige romantilisem asi, mida keegi mulle kunagi rääkinud on.. peale mu esimese girlfriendi, kui ma olin kolmteist.”

“Sul oli kolmeteistaastaselt girlfriend?” küsis Subaru, lastes Shotal end püsti tõmmata.

“Ei,” naeris Shota talle käsi ümber kaela põimides, “ma niisama narrin sind.”

Ning seda oli ta mõnuga teinud kogu hommikupooliku, mistõttu Subaru leidis end järsku mõnevõrra vahetunud rollis. Selle asemel, et Shotat oma kahemõtteliste naljadega punastama panna, sai talle nüüd endale umbes samasugune kohtlemine osaks. Ja siis veel see, et Shota oli totaalselt kõige parem suudleja, kelle tähelepanu õnn talle elujooksul osaks oli langenud, ning tundus, et mida rohkem neil oli võimalust oma tehnikat lihvida, seda osavamaks ta muutus..

Kui Subaru seda tähelepanekut Shotaga jagas, vastas too talle meelalt kõrva sosistades: “Sa ei kujuta veel ettegi, mida kõike ma suuga teha oskan,” mis lõi Subaru siiralt pahviks.

See siis oligi nüüd see malbe ja häbelik olevus, kes punastas, kui talle stripp-pokkerist rääkida?

“Tants seksi ümber?” ägises Ryo, kui Subaru pärast hommikusööki talle veepudeliga külla läks.

Ülejäänud bänd, kaasaarvatud Shota, olid juba sammud mere poole seadnud, kuid kuna Hina arvas, et Ryod ei tohiks päris üksi jätta – “Mine sa tea, lämbub oma okse sisse ära veel või.. mis sa sellist nägu teed, Yasu?” – oli Subaru end vabatahtlikuks pakkunud Ryo pohmakat põetama.

“Ma ei saa aru üldse, miks sa siin oled ja mitte oma boyfriendiga rannas.”

Subaru istus Maru segilõhutud voodi äärel ja kõlgutas jalgu. “No ega see, et me nüüd käime ei tähenda, et me oleme mingi puusapidi kokku kasvanud või ma ei tea, ei tohi üksi üldse midagi teha..” Ta sirutas oma sokis varbaid. “Pealegi, Shota on kuidagi hirmus täna.”

“Mhm,” tegi Ryo haput nägu, kui talle kohale jõudis, milline jäle maitse tal suus elas, “tahab sinuga seksida millegipärast.”

“Aga.. sind ei teeks natuke murelikuks?”

“Misasi?” küsis Ryo ning otsis teki alt oma jalgu. “Shota pidi voodis veel parem olema kui Tego. Naudi.. ää, elu.” Ta alustas ettevaatlikult tuigerdades oma retke vannitoa poole.

“Ah?” maigutas Subaru suud. “Kust sa selliseid asju võtad?”

“Ee. Tokyo Johnnyde siseinf?” pakkus Ryo.

“Kes nii ütles?” haakis Subaru end talle sappa. “Kuule? Kellega Shota jimushost maganud on?”

“Ta teeks must hakkliha, kui ma sulle räägiks.”

“Shota? Miks? Kellega? Ütle!?”

Ryo kohmitses oma püksikummiga. “Kuule, jää vait ja lase inimesel rahus kuseda.”

*

Subaru jõudis jäätist ostmast tagasi täpselt õigeks ajaks, et kuulda, kuidas Ryo Shotale seletas, et ta peaks kellegi lihtsalt täis jootma ja rajalt maha võtma, mille peale Shota naeris ning pead raputas.

Subaru ulatas haput nägu tehes ühe vahvlitorbiku Shotale. “Ma mõtlesin, et sa oled minu sõber,” mossitas ta Ryo suunas.

Ryo kehitas õlgu. “Ma olen kõigi sõber.”

“Ok, siis sa võid praegu minu rätiku pealt ära tulla ja minna ja kellegi teise sõber olla,” togis Subaru triibulise rannalina peal kõhuli vedelevat Ryod varbaga.

Ryo tõi kuuldavale mingi pahameelenurina ning veeretas end Subaru koha pealt minema. Kui ta omale lõpuks jalad alla oli saanud, koperdas ta eemal võrkpalli mängivate Uchi, Hina ja Maru poole, et nendega liituda.

Subaru kissitas talle järele ning võttis siis Shota jäätisest ampsu.

“No kuule,” pahandas Shota. “Miks sa oma jäätist ei söö?”

Subaru naeratas talle, käsi põsakil. “Mulle maitseb Shota jäätis rohkem.”

“Kas niimoodi või?” küsis Shota talle ühe eriti magusa kirsimaitselise musi andes.

“Mhmm.”

“Kuule,” ajas Shota end järsku istuli. “Kas Yoko juba rääkis sulle, et nad tahavad õhtuks jahi laenata kuskilt ja mere peale minna?”

“Kes ‘nad’?” küsis Subaru.

“No meie noh.”

“Kes see sul jahti juhtida oskab?”

“Mina ei tea,” krõmpsutas Shota vahvlit. “Yokol pidid olema mingisugused paadiload.”

“Paadiload? Yokol?” turtsatas Subaru ning tõmbas endal t-särgi üle pea. “Ole hea, ulata mulle päikesekreem.”

Shota võttis enda kõrvalt lina pealt pisikese helesinise pudeli ning pigistas natuke valget kreemi endale peo peale. “Aga läheme ka, eks?” küsis ta, hakates natuke segaduses ilmega Subarule seda selja peale määrima.

Subaru tõi kuuldavale mingi mõnuleva häälitsuse.

Kui Shota oli Subaru korralikult kreemiga kokku määrinud, mängisid nad tükk aega mängu ‘ega keegi praegu ei vaata’, et üksteist kordamööda suudelda, millest sai tegelikult päris kiiresti mäng ‘keda see huvitab, kas keegi vaatab.. hmph’, mille käigus enam suurt polnud võimalik eristada, kes keda suudles või mida, ning lõpuks vedeles Subaru esimest korda elus nii poolalasti Shotal otsast ning tegi midagi naljakat tema kõrvaga.

See oli umbes siis, kui Ryo tuli ning neist välguga pilti klõpsas.

“Kujutate ette, kui ma oleks Bubka fotograaf,” küsis ta, käsi puusas. “Äkki võtaks pisut diskreetsemalt. Te ei ole enam metsas.”

“Jälle sina.” Subaru kissitas ülespoole. “Siin ei ole ju kedagi.”

“Peale selle jäätisemüüja, kes viimased viisteist minutit kael õieli siiapoole kõõritab, jah.”

Subaru pühkis oma põlve liivast puhtaks. “Ma rääkisin temaga enne. Ta küsis, kas me oleme klassikaaslased, kes on keskkooli lõpureisile tulnud.”

“Ja siis ta läheb koju ja keerab telekast muusikakanali lahti ja näeb ekraanil neid toredaid homoseksuaale, kes talt päeval jäätist ostsid.”

“Kas jäätisemüüjatel pole mingit.. ametiga kaasaskäivat.. vaikimise kohustust?” arutles Shota oma veepudelist lonksu võttes.

Ryo turtsatas. “Nagu et, kui ma lähen ja talt jäätist ostan, siis ta ei tohi pressile avaldada, kas ma eelistan shokolaadi või maasika oma?”

“Aga miks mitte?” küsis Shota naerdes.

“Ära mõtle nii palju. Saad veel päikesepiste,” hoiatas Ryo. “Aga nagu, mu õe sõbranna on Johnnyde fänn ja ta näitas talle ükskord, millised sala jutukad ja foorumid neil internetis on. Nad teavad su kohta absoluutselt kõike. Nad teavad asju, mida sa ise ka enda kohta ei tea.”

Shota raputas Subarut õlast ja tegi nutust nägu. “Ütle sellele õudsele mehele, et ta vait jääks.”

“Jah, Ryo,” irvitas Subaru. “Ole vait, hirmutad lapse ära.”

“Igatahes,” turtsatas Ryo. “Ärge siis öelge, et ma pole teid hoiatanud. Teid jääääälgitakse,” lõpetas ta ning taarus siis X-filesi tunnusmeloodiat vilistades minema.

Shota ja Subaru vaatasid üksteisele pikalt otsa.

“Noh, tegelikult on tal ju õigus,” ohkas Shota.

Subaru noogutas nukralt. “Lähme ujuma?”

Olles umbes pool tundi meres sulistanud otsustasid nad mõlemad, et tegelikult oleks ju aeg tagasi võõrastemajja jalutada, et endale midagi hamba alla hankida, kuid teel oma rätikute poole pidas nad kinni Hina ning süüdistas neid antisotsiaalsuses. “Te võiks nagu ikka bändi ühistegemistest ka osa võtta.”

Subaru kissitas eemal nüüd juba jalgpalli kõksiva Eito poole. “Teil on lihtsalt väravavahte vaja, eksole?”

Hina kehitas õlgu. “No tulge ju. Teil on terve elu aega üksteisega koos olla, aga sõpradega jalkat mängida saab ainult täna.”

Selle ‘terve elu’ asja peale olid Subaru ja Shota üksteisele identselt närviliste pilkudega otsa vaadanud.

“Mitte, et see idee mulle vastumeelne oleks,” kukkus Subaru Shota rahutut näoilmet märgates seletama.

Shota noogutas närviliselt. “Lihtsalt, milleks on vaja sellistest mastaapides rääkida..”

“Mis terve elu.. võtame ühe päeva korraga ja –”

“..vaatame, mis saab,” oli Shota naerma hakanud ning hetke pärast liitus temaga ka Subaru.

Hina vaatas neid eriti juhmil näoilmel. “Mehed..”

“Ah?” küsis Shota.

“No tulete siis või ei?”

*

Umbes päikeseloojangu aegu istus Subaru ühe päris päevinäinud, kuid sellegipoolest armsa jahtlaeva tekil ning keerutas näppude vahel klaasi punast veini.

Hina oli neid kõiki hoiatanud, et täna tuleb end lõbustada peamiselt karastusjookidega, sest tema ühtegi üle parda kukkunud viinanina veest päästma ei kipu. Mõned pudelid veini olid nad aga siiski kamba peale kaasa võtnud, sest nagu Yoko rõõmsalt rooli keerates oli öelnud – mis see klaasike veini ikka mehele teeb.

Selja taga oli pikk ning lõõgastavate tegude rohke päev, millega Subaru oli kohe päris rahul. Rannast tulles olid nad Shotaga oma numbritoa põrandal maha pidanud pikniku viinamarjade ja juustusaiakestega, enne välja minekut sai koridoris teisi oodates aknaorvas amelemisega korralikult ära hirmutatud nende vanuritest naabrid ning teel sadamasse tekitas üldist elevust see, et kümne minuti kaugusel hotellist avastas keegi, et Yokol polnud kingi jalas.

“Meie vapper kapten!” teatas Ryo üle näo särades.

“On ta ikka kaine või?” tundis Subaru siirast muret.

“Kohe kontrollime,” lubas Ryo ning haaras siis selle asemel, et kuskilt alkomeeter välja tõmmata, Uchil varrukast. “Yoko. Yoo-ko, ae! Näe, vaata.. Uchi,” tundis Ryo täit mõnu mõnitamisest, mille peale Yoko palus tal persse minna. “Ju siis on kaine?” järeldas Ryo, millele järgnes üleüldine irvitamine.

See Shotaga käimine istus Subarule ka, kui ta nüüd järele mõtles, ikka päris hästi. Vähemalt ta ei mäletanud, millal ta kunagi ühe päeva jooksul kedagi nii palju suudelnud oli, ning kui ta lõpuks oma hommikusest ‘issand jumal Shota armastab seksi’ veidrusest üle oli saanud, siis jõudis ta järeldusele, et: “Ma lihtsalt vist.. võtsin teda nagu mingit.. nunnut sootut asja, aga tegelikult ta on ju ka.. seksuaalvajadustega.. olevus.”

“Mees,” parandas Ryo. “Ma ei saa ikkagi päris hästi aru, miks sa seda mulle räägid.”

“Aga ütle, kellega ta magas? Keegi NEWSist või?”

Samal hetkel pistis oma pea tekile aga Shota isiklikult. “Mis te teete siin?”

“Subaru pressib välja teavet sinu seksuaalelu kohta,” kaebas Ryo Subarule peale ning kummutas oma veinibokaali.

“Ryo!” protesteeris Subaru.

“Subaru!” tegi Shota sama, ainult et veel süüdistavama häälega.

“Kas spagetid said valmis?” küsis Subaru poolt nägu oma kaabu taha peites (sest nad olid täna õhtul kõik enam-vähem stiilsed).

“Said küll, jah. Miks sa selliseid asju Ryo käest küsid?!”

“Ee.. hea küsimus?”

Kui Shota oli tema kallal natuke aega võtnud ning teatanud, et see pole üldse Subaru asi, kellega ta magas või ei maganud, pääsesid nad kõik lõpuks ometi Okura kokku vaaritatud õhtusööki mekkima, mis hoolimata sellest, et Okura kulinaar-anded piirdusid põhimõtteliselt vaid vee keetmisega, siiski kõigil keele alla viis.

“Mis on su edu saladus?” küsis Hina oma toiduga luristades.

“Ee.. juust ja ketšup?” pakkus Okura.

Ryo märkis, et kindlasti oli oma osa ka sellel, et nad pool päeva vaid jäätise najal olid funktsioneerinud.

Pärast õhtusööki vedelesid nad oma täis kõhtudega mõnda aega niisama laua taga ning arendasid peaaegu intelligentset vestlust, kuni Uchi ja Maru väljast suitsult tulles teatasid, et õues on maailma ilusaim tähistaevas, ning neil kõigil kindlasti tarvis oli seda vaatama minna. Maru oli kuskilt järjekordselt välja võlunud mingi kitarripanni, millega nad kõik, kes vähegi oskasid, kuuvalguses kordamööda musitseerda võtsid. Neil õnnetuil, kes kitarriga midagi peale ei osanud hakata, ei jäänud aga üle muud kui laulda, kui nad just polnud Yoko, kellel Ryo käskis heaga oma suu kinni hoida. Lõppkokkuvõttes jõudsid aga kõik otsusele, et Yasul tuleb kitarrimängimine kõige paremini välja ning, mis seal salata, tunnistas Ryo isiklikult, laulmine tuleks jätta siiski eelkõige Subaru hooleks.

“See ei olnud nagu päriselt,” kommenteeris Yoko vesiste silmadega, kui Shota ‘Mikani’ mängimise lõpetas.

“Mis mõttes?” naeris Shota, kuigi ta oli tegelikult juba ammu enne, kui nad kõik koos Mugendaid laulsid, vaikselt vastu Subaru õlga tihkudes sama mõelnud.

Ryo märkas alles nüüd, et nende ülejäänud seltskond oli vaikselt laiali vajunud, jättes nad neljakesi maha. “Tule, Yoko,” võttis ta Yokol õlge ümbert kinni. “Lähme mängime Aliast.”

Kui nad lahkunud olid, nihkus Subaru Shotale pisut lähemale ja palus, et ta veel midagi mängiks.

“Mis see on?” ei tulnud kõlav meloodia talle tuttav ette.

Shota naeratas poole suuga. “Ma ei tea veel. Mingi lugu, mida ma kirjutan.”

Subaru noogutas ning käskis tal uuesti mängida.

“Kas sa aitad mul sellele sõnu välja mõelda?” küsis Shota vaikselt.

Subaru oli talle nii lähedale pugenud, et nende laubad kokku puutusid, ning kui ta mängimise lõpetas, ümises Subaru tema viisi vaikselt edasi. “Ikka,” sosistas Subaru ning suudles õrnalt tema silmalauge.

Shota tõstis endal kitarri kaelast ning puges Subaru pintsaku sisse.

“Külm või?” küsis Subaru talle oma kaabu pähe asetades.

“Ei ole,” vastas Shota. “Aga niimoodi on ikkagi soojem.”

“Näe vaata, langev täht,” ütles Subaru, kui nad seal pisut aega sedasi istunud olid.

“Mu meelest on see lennuk,” naeris Shota.

“Noh aga, suudelda tohin ma sind ikkagi.”

“Ma mõtlesin, et langevat tähte nähes tuleb midagi soovida,” muigas Shota, kui Subaru oma huultega tema suu juurest mööda ta lõuajoont edasi rändas.

“Mkmm,” võis ta tunda Subarut pead raputamas. “Langevat tähte nähes tuleb päris kindlasti Shotat suudelda.”

Shota näpistas teda hellalt põsest – “Selge. Jätan meelde,” – ning suudles Subarut suule.

“Kas lähme sisse?” küsis Subaru natukese aja pärast vaikselt.

“Mm-miks?” virises Shota tema juustega mängides. “Sees ei ole ju tähti.”

“Ma ei tahagi tähti. Ma tahan sind,” sosistas Subaru.

Shota vaatas talle kavalalt naeratades otsa. “Või siis nii..”

*

Hommikul laeva salongis kuskilt maagiliselt ilmunud pannkooke mugides ei tundnud Subaru end just kõige koherentsemalt. Tal oli tunne, et tema mõistus hõljub ta kehast kuskil paari kilomeetri kaugusel, millele lisaks jättis ta süda mõned löögid vahele iga kord, kui üks teatud noormees talle otsa vaatas, ning lisaks sellele oli see kõik täidetud mingi roosa gaasiga. Ärge küsige, mis kõik. Lihtsalt oli. Täidetud. Roosa. Täis. Subaru oli kindel, et selle asja nimi oli armumine, ja et isegi, kui ta kunagi väga vanaks ja seniilseks jääb ja Shota ka, siis polnud mingit võimalustki, et ta kunagi unustada võiks kunagi üldse sellise tunde jumal küll. Appi?

Subarul oli seljataga tema elu päris kindlasti kõige romantilisem öö, hoolimata sellest, et nad kella kolme paiku endale kaks voodikaaslast juurde olid saanud, kui Uchi ja Ryo jahi suurima magamiruumi ukse taha klohmima tulid, käskides neil kolme minutiga riidesse panna ning kõik kasutatud kondoomid kokku korjata, kuna nagu Ryo ütles: “Ma ei kavatse kägaras kuskil dušikabiinis magada, eksole!”

Noh, ja eks nad siis olid oma kondoomid kokku korjanud ning veel rohkem üksteisele kaissu pugenud, et voodisse ülejäänud seltskonnale ruumi tekitada, ning Subarul ei olnud Shota kaisus magamise vastu loomulikult midagi, hoolimata sellest, et tema käsi hommikuks kuni õlavarreni surnud oli, sest vähemalt aitas Shota tal seda särgivarrukast läbi toppida.

“Kas ma pean sind söötma?” küsis Shota abivalmilt, kui Subaru oma järgmise suutäie hoopis lauaäärele poetas.

“Ei, ma saan hakkama.. loodetavasti,” masseeris Subaru oma kätt ja punastas.

“Aga sa võid mulle moosi ulatada!” hõikas Okura teiselt poolt lauda.

“Moos on otsas selleks korraks,” nentis Shota.

“Kuidas siis nii?” kiskus Okura suu tagurpidi.

“No sai otsa.”

*

*

Subaru oli päris kindel selles, et Okura polnud osanud suud pidada, sest kui nad Shotaga jõe äärest tagasi laagriplatsile jõudsid, vaatasid kõik neid kergitatud kulmude ning ma-tean-küll-mida-te-tegite pilkudega. Kahemõttelisi kommentaare ega nõmedaid nalju ei tulnud aga kuskilt – isegi mitte Ryolt – sest vaevalt, et keegi neist eelnevalt tegelikult ka uskunud oli, et Subaru ja Yasu vahel midagi sellist olla võiks. Subaru oli aga veendunud, et mõned pudelid õlut hiljem saavad tema bändikaaslased oma esialgsest jahmatusest üle ning tal tuleb siiski vastata hordide kaupa nõmedatele küsimustele, nagu ‘kas sa oled siis bi?’ või ‘kas te Yasudaga käite siis või?’, millele tal ausalt öeldes korralikke vastuseid välja pakkuda polnud.

Subaru ei olnud küll kunagi ühegi mehega maganud, kuid suudelnud oli ta ometi päris mitut. Võimalik ka, et kunagi ammu oli ta ühest või teisest sempaist kergelt sisse võetud olnud, mida Johnnyde puhul ei saanud just eriti ebatavaliseks pidada. Shota võis ju olla ainuke Kanjani8 liige, kellele naised suurt huvi ei pakkunud, kuid Subaru teadis raudselt, et ta polnud mitte ainus, kes oli kunagi elus meessoost isikuga seksinud. Kanjani8 liikmete seast teadis Subaru kindlalt vähemalt ühte veel, mis ei tähendanud aga, et neid peale Shota ja selle teise rohkem ei võinud olla, sest ega tema bändikaaslased talle oma suguelust ometi ette kandmas ei käinud…… Aga tõesti, kes neist üldse sada protsenti hetero olla sai?

Shotaga käia oleks Subaru tahtnud küll, aga paraku ei olnud tal justkui võimalust avanenud Shotale vastavat ettepanekut teha. Nad olid umbes kakskümmend minutit kahekesi jõe ääres olnud. Alguses suudlesid ning kallistasid nad niisama natuke aega, kuni Shota õnnetu näoga teatas, et ta ei taha, aga tegelikult tahaks ta kunagi riidesse ka panna, ning Subaru oli oma mõistuse keerdkäikudest päris täpselt aru saamata härrasmehelikult selja keeranud, kui Shota pükse vahetas, hoolimata sellest, et ta teda niikuinii lugematu arv kordi alasti oli näinud.

Ta ei olnud päris kindel, mida Shota asjast mõtles või kui tõsiselt ta Subarut võttis. Pisut harjumatu ja naljakas oli ka see, et naistega olles olid alati nemad need, kes seadsid piiri, kui kiiresti ning kui kaugele minna võib. Shota oli aga mees ning nad olid üldiselt niikuinii üpris lähedased, seega asus see piir vist esimesest hetkest alates kuskil päris kaugel, ning Subaru oli sunnitud end ise tagasi hoidma, kuna tal olid mingid vahel endalegi tüütuna näivad arusaamad sellest, kuidas ühe suhte vanus peaks olema seotud sellega, kuhu sa tohid või ei tohi oma käsi või keelt panna….

Tegelikult olid nad täiesti sündsuse piiridesse jäänud, kuid siiski, et vältida mingeid üleliigseid kiusatusi otsustas Subaru lõpuks, et nad peaksid laagrisse tagasi minema, enne kui Ryo või keegi teine neid otsima tuleb. Kogu tee, kui nad käest kinni hoides läbi metsa jalutasid, ei suutnud ta otsustada, kas ta peaks Shotalt küsima, et kas nad käivad nüüd või et kas Shota tahab temaga käia või midagi taolist, aga lõppkokkuvõttes ei jätkunud tal lihtsalt piisavalt julgust, et toimuvat sõnades ratsionaliseerida.

Pisut enne lõkkeplatsi nägemisulatusse jõudmist lõdvenes Shota haare tema peo ümber ning Subaru lasi pikemalt mõtlemata tal käest lahti. Tagantjärele tundus talle aga, et äkki Shota lihtsalt andis märku, et Subaru ei pea tal teiste ees käest kinni hoidma, juhul kui see temas ebamugavust tekitab, mitte et Shota ise oleks tahtnud Subarul käest lahti lasta.

Tagasi jõudes istus Subaru teiste kahtlustavaid pilke ignoreerides lõkke äärde Hina ning Ryo vahele maha. Shota tegi väikese kõrvalepõike telki, et oma shampoon ära panna, ning riputas oma rätiku mingi põõsa külge kuivama, enne kui ta samuti teistega lõkke ääres liitus. Ta istus Okura kõrvale. Subaru oli alateadlikult lootnud, et Shota tuleb ja istub talle sülle, mis oli loomulikult naeruväärne – võib-olla kui kogu see kamp purjus oleks, aga… ometi ei saanud ta aru, milleks Shota temast tervelt Okura ja Hina kaugusele pidi istuma, kui ta enda kõrvale täiesti piisavalt tema jaoks ruumi oli jätnud.

Subaru mossitas ja tegi omale õlle lahti. See oli tobe. Ta tahtis Shotaga rääkida.

Tervelt järgnevad pool liitrit Kirinit ei teinud Subaru absoluutselt välja teda ümbritsevast vestlusest. Ryo küsis talt midagi kaks korda, aga Subaru raputas pead, ilma et ta oleks aru saanud, mida täpsemalt. Tal oli tegemist julguse kogumisega. Kolmandal korral läks Ryo talle kätega kallale. “SA ISTUD MU KURADI JAKI PEAL, MA TAHAN SELLE TASKUST SUITSU, AITÄH, LIIGUTA OMA PERSET,” lõugas ta Subarut raputades.

Subaru tõmbas omale õlut kurku ja jõllitas Ryod äärmiselt ehmunud näoga. Ülejäänud Kanjani8 nägi hetkeks välja umbes sama ehmunud, enne kui nad kõik valjul häälel naerma hakkasid.

“Vabandust,” pomises Subaru ning ulatas Ryole tema jaki.

“Mis mureks?” tossas Ryo talle näkku pärast mõne hetke möödumist.

Subaru vaatas enda ümber ringi. Hina, Okura ning Shota olid kolmekesi mingisse elavasse vestlusesse süvenenud. Yoko nägi hoolimata sellest, et väljas polnud isegi pime veel, välja nagu ta oleks väga palju viina ära joonud – kuid võimalik ka, et see oli lihtsalt illusioon, mis tulenes tema käes olevast pooltühjast vodkapudelist. Maruyama istus Yoko kõrval ning seletas talle midagi kätega vehkides. Uchi aga oli vahepeal kuhugi ära kadunud.

“ Ummm.. suhte.. probleemid..” ütles ta vaikselt.

Ryo jäi talle huvitatult otsa vaatama.

“Võib-olla ma ei peaks sellest sulle rääkima?” turtsatas Subaru. Aga kuna Ryo oma muredega alati tema juurde tuli ning hoolimata oma pidevast lõõpimisest tegelikult täiesti mõistlik oli, otsustas ta seda siiski teha. “Lähme korra.. kuhugi kaugemale, ok?”

Ryo kehitas õlgu ning järgnes Subarule Hina džiibi juurde, kus Subaru kõigepealt endale suitsu ette pani. “Lühidalt,” alustas ta pärast hetkelist mõtlikku vaikust, “ma olen argpüks ja ei julge Shotale öelda, et ma tahan temaga käia.”

“Huh?” küsis Ryo. “Mis sa tahad öelda, et te ei käigi?”

“Ei.. tähendab, jah.”

“Mida te teete siis?”

Subaru mängis tal käes oleva välgumihkliga. “Me suudlesime. Ja kõik. Ja ma ei tea nüüd, mida see tähendab. Või nagu,” jahus ta edasi, “kuidas.. kuidas meestega see asi käib?”

“Mis mõttes?”

“Nagu, tüdrukud ootavad, et sa viiks neid välja ja tooks neile kingitusi ja nii, enne kui sa nendega lõpuks seksida saad… aga…”

“Yasuda ongi nagu tüdruk,” märkis Ryo.

“Ha. Lihtsalt, ma ei kujuta ette, mida ta eeldab.. kui ma suudlen teda lihtsalt nagu välk selgest taevast umbes ja ta läheb sellega lihtsalt ilma mingeid küsimusi esitamata kaasa.”

“Woo, räpased detailid.. nii-nii,” irvitas Ryo ning Subaru virutas talle vastu õlga. “Aga järelikult talle meeldib. Ja ta tahab.”

“Aga mida ta tahab?”

“Seda mida sina tahad?” kehitas Ryo õlgu. “Ära mõtle end peast lolliks. Nagu, Shota on gei ega see ei tähenda, et ta on tulnukas või midagi. Pealegi, kui sulle Shota meeldib, siis sa oled ka gei, jaa? Nii et teil peaks olema täielik mõistmine.”

“Ma ei ole gei ju..”

“Siis võib-olla pole asi üldse selles, mida Shota eeldab. Võib-olla.. on üks asi mehega suudelda või isegi seksida, aga täiesti teine paluda kedagi endale boyfriendiks?”

Subaru ägises.

“Mine tema juurde.. niikuinii kõik on omad, kelle asi see on, mis te teete,” irvitas Ryo. “Või ma vean kihla, et Uchi ja Yoko saavad enne teid keppi, haa.”

“Sa oled purjus või?” kergitas Subaru kulmu.

“Muidugi.”

*

*

“Ma tahan Mäki toitu,” vigises Uchi kõhust kinni hoides kägaras Maru pingi peal istudes.

“Mäkki siin metsas küll kuskilt võtta pole.”

“Siis Statoka hot dogi,” lasi Uchi edasi.

Yoko silmitses juhmilt nende järelejäänud toiduvarusid ehk täpselt üht kurki ja kahte tomatit, millest üks juba pooleldi Ryol suus oli. “Ma ei saa aru, mida te selle lahustuva kohviga tegite? Seda oli kuradi.. PALJU ju,” sügas ta oma sakris kukalt.

Subaru vaatas muheledes ringi.

“No ma ei tea, valus nali küll ikka,” irises Ryo. Okura ja Maru jätkasid talle näkku naermist ning Yasuda istus niisama natuke eemal ja uuris oma küüsi. “Mida te tra irvitate?!”

“Uououo, Ryo-chan,” tegi Hina tal õlast kinni haarates, “ära nüüd kaklema mine selle pärast.”

Ryo mölises midagi arusaamatut.

“Tuleb lihtsalt poodi minna ja süüa osta ja ongi kõik,” jätkas Hina.

Taustal vigises Uchi endiselt, et tal on hirmus paha olla. Subaru oli vahepeal telki kadunud, et omale püksid jalga saada, ning Yoko näris nende viimast kurki, mille ta auga Ryolt käest ära oli väänanud.

Hina sügas oma lõuga katvaid hommikusi habemetüükaid. “Läheme toome süüa ja õltsi ja kondoome.”

“Mis nende kondoomidega on?” tundis Ryo huvi.

“No mõnel mehel läheb siin vaja võib-olla,” irvitas Hina käsi rinnale risti pannes.

Yassu tegi mossis nägu ja tahtis justkui midagi öelda, kuid Hina jätkas oma juttu. “Ma ärkasin hommikul sellise geiporno peale üles, et anna olla.”

“Geiporno?” kergitas seltskonnaga taasliitunud Subaru kulmu, kohmitsedes samal ajal oma teksanööpi kinni.

“No selline lugu jah,” alustas Hina. Tuli välja, et ta oli koiduaegu Yokoga ühte telki magama kobinud, kus varem Uchi juba ees põõnas – Ryo oli maganud teises telgilahmakas koos Okuraga ja Maru üksi enda telgis. “No tal ju omal magamiskotti pole – näe enne siin irvitasime, et Uchi magamiskotti mahub mitu inimest,” Hina naeris, “noh ja, roniski Uchile kaissu.”

Yoko vehkis kätega. “Midagi ma ei roninud! Ma magasin.. ma ei tea, ju mul hakkas külm siis lihtsalt-“

“Noo ja siis, mis porno?” oli Ryo kärsitult elevil.

“Ja nii ma siis leidsin nad hommikul õndsalt üksteise embuses,” seletas Hina. “Tõusen istuli ja vaatan, et mida kuradit?! Ja siis paneb Uchi veel ilusasti oma käed Yokole ümber ja nurrub ‘kiisu..’”

“Kurat ei,” protesteeris Uchi, kuid kõik kõõksusid liiga kõvasti naerda, et teda tähele panna.

“MISASJA??!” irvitas Maru.

Ryo läkastas “Kiisu?”

“Kust kurat mina pidin teadma, et see Yoko on?! Ma ei saanud ju magades aru!” üritas Uchi end kaitsta.

“Noo-no, Uchi-kun, kes see kiisu siis on, kelle kaisus sa tavaliselt magad?” mõnitas Okura.

Uchi pööritas silmi.

Subaru heitis pilgu Shota poole, kes seda kõike vaikselt muiates pealt vaatas.

“No ma mõtlesin ka, et ma olen oma naise kaisus!” lõugas Yoko. “Päris ma oleks ka Uchit suudelnud, kui ma oleks teadnud, et-“

“OOT. TE SUUDLESITE VÄ?”

“Yoko, IDIOOT. Ole kurat lihtsalt vait!” üritas Uchi teda jalaga lüüa.

“Mis ajast sul üldse naine on?!” irvitas Ryo ning Maru tuletas Uchile meelde, et tal oli ju süda paha, seega ei maksa liialt ägestuda.

Samal ajal viis meetrit eemal istus Subaru Shota kõrvale palgijupile maha ja vaatas talle hetkeks sügavalt silma. "M-mida?" tahtis Shota küsida, kui Subaru teda järsku suule suudles.

*

Subaru vedeles jõe ääres muru sees ning vahtis pilvi. Tal oli kõht mõnusalt täis, sest pärast umbes pooletunnist kemplemist oli üldsus otsustanud, et Ryo ja Uchi sõidavad maanteäärsesse pisikesse poodi toidu järele. “Kes kõige rohkem möliseb, see läheb,” oli Hina laia irvega teatanud ning üldsuse arvamuse vastu tavaliselt ei saanud, isegi mitte Ryo, eelkõige kui Hina seda arvamust valjuhäälselt esindas.

Ryo ja Uchi olid tagasi tulnud suure hunniku leiva, vorsti ja muude lihatoodete ning nii mitme liitri alkoholiga, et Subaru oma poolelijäänud keskhariduse juures isegi mitte ei hakanud üritama neid numbreid kokku arvestada.

“Äkki jääks täna veel siia,” oli Maruyama pakkunud. “Ega see meri kuhugi ei kao.” Ja keegi ei hakanud talle vastu vaidlema, eriti kuna nende potentsiaalsed autojuhid juba jõudnud olid omale õlled lahti korkida.

Subaru ajas end korraks istuli ning võttis purgist lonksu. Okura istus tema kõrval, päikeseprillid ees, ning mängis arvutimängu. Pisut eemal, vööni jõevees, tegeles Shota oma juuste pesemisega.

Kõige naljakam oli, et mitte keegi polnud tähele pannud. See oli olnud lühike ja armas, täpselt nagu esimesed suudlused Subaru arvates olema pidid. Nende huuled puutusid vaid mõneks hetkeks kokku, kuid sellest piisas, et pisikesed liblikad, kes tal juba pikemat aega kõhus hõljusid, täiesti arust ära läheks. Shota oli talle suurte ehmunud silmadega otsa vaatama jäänud, ilma et ta samal ajal oleks suutnud end tagasi hoida punastamast ja naeratamast, mis oli Subaru arvates parim võimalik reaktsioon ühele lähenemiskatsele üldse.

Siis oli Ryo aga täiesti kohatult lõugama pistnud, et TEMA EI LÄHE POODI, mis nad paugu pealt nende suhkruvatisest paralleeldimensioonist tagasi metsa tõi.

Ülejäänud pärastlõuna jooksul ei olnud Subarul erilist võimalust avanenud ei Shotale armunult otsa vahtida ega teda uuesti suudelda, sest nad olid pidevalt teistega koos. Mitte et tal oleks häbi olnud teiste ees Shotat suudelda, sest ega ta ju esimesel korralgi poleks arvata osanud, et kõigil on liiga palju tegemist kemplemisega, et midagi märgata. Lihtsalt läks nii. Praegu oleks ta tahtnud aga kuskil vaikselt Shotaga kahekesi koos olla ja..

“Kuule, sul suitsu on?” raputas Okura teda õlast.

Subaru katsus oma dressipükste taskud läbi. “Mkk, ma ei tea, kuhu ma jätsin need.”

Okura korises ja lajatas end murule selili. “Mis sa muheled?” kõõritas ta üles Subaru poole.

“Mh?” ei saanud Subaru aru.

“Ma ei tea, sa pole mingi terve hommiku muud teinud totakalt naeratanud peaaegu vahetpidamata.. armunud oled või?”

Subaru suu venis tahtmatult kõrvuni. “Mina või?”

“…” tegi Okura ning süvenes taas oma arvutimängu.

“Kuule?” torkas Subaru teda mõne aja pärast näpuga.

“Jah?”

Neist eemal karjus Shota, et tema shampoon ujub minema, ning siis, et: “VALEHÄIRE! Kätte sain!”

Subaru turtsatas ning pööras siis pilgu taas Okura poole. “Kas sa võiksid äkki ära minna siit praegu,” alustas ta mitte just kõige peenetundelisemalt.

“Misasja?” jõllitas Okura ning kargas tagasi istuli.

“Noh..” kallutas Subaru tähendusrikkalt pead jões pladistava Shota suunas.

“Nalja teed või?” jõllitas Okura teda edasi. “Sa ju ei ürita mulle praegu ometi mõista anda seda, mida mulle tundub?!”

Subaru võttis oma õllepurgist viimase lonksu. “Üritan küll.. vist?”

“Yasuda? Sina ja Yasu? Sa siis tegelikult ka, et.. ää.. tähendab, magadki siis temaga või?”

“Ei maga.”

Okura noogutas umbusklikult. “Jaa, kindlasti. Ja sellepärast sa tahadki, et ma teid kahekesi jätaks?”

“Kuule aga – lähed siis või?”

Samal ajal oli Shota hakanud, särav naeratus näol, kalda poole sumpama. “Andke mu rätik palun keegi?” hüüdis ta neile.

“Palun?” liigutas Subaru huuli Okurale eriti õnnetult otsa vaadates.

“Uskumatu..” kobises Okura, krahmas enda kõrvalt maast Shota rätiku ning lajatas sellega Subarule pikki pead. “Ma lähen otsin oma suitsud üles!” teatas ta piisavalt valjul häälel, et ka Shota teda kuuleks, lehvitas ning marssis minema.

“Aitäh,” ütles Shota, kui Subaru umbes pool minutit hiljem talle rätiku ulatas.

Subaru jõllitas päris avalikult tema paljast märga ülakeha, mida taibates Shota jälle vaikselt näost roosakamaks kippus. “Sa ei taha.. ujuma minna?” puterdas ta ning hakkas oma juukseid kuivatama.

“Pärastpoole võib-olla,” kehitas Subaru õlgu. “Mulle meeldib pimedas rohkem ujuda.” Ta ajas end püsti ning läks Shotale appi.

“Subaru, mis sa teed?” küsis Shota pisikese muigega, kui Subaru talt valge froteeräti omandas ning Shota juuste kuivatamise ise üle võttis.

“Ma ei tea,” muigas Subaru vastu. Ta seisis Shotast umbes küünarvarre kaugusel ning hõõrus ettevaatlikult tema juukseid ning kaela. Shota naeratas armsalt ja lõhnas shampooni järele ja naeratas armsalt ning Subaru leidis järsku, et ta seisab temast totaalselt liiga kaugel.

“Kas ma tohin?” küsis ta vaikselt ning asetas pehme valge rätiku ümber Shota õlgade.

Shota noogutas ning astus talle pisut lähemale.

*

*

“Jälle sa punastad,” naeris Subaru ja koputas Shotale rulli keeratud ajakirjaga vastu pead.

Shota istus tema vastas üle padja, mille peale oli laotatud hunnik mängukaarte, ning üritas oma roosaks tõmbunud palgeid oma kaardilehviku taha ära peita. “Ei punasta, mul on palav lihtsalt!”

“Okei, okei,” muigas Subaru. “Sinu käik igatahes.”

Nad istusid kahekesi kitsukeses telgis, mille ainsaks valgusallikaks oli kuidagi kavalal moel juukseklambriga telgi lakke riputatud taskulamp, ning mängisid pistaatsiapähklite peale pokkerit. Kuna Shota end pidevalt unustas ning järjest pähkleid ära sõi, hakkasid need aga otsa lõppema, ning Subaru oli naljatades öelnud, et edasi tuleb neil ilmselt riiete peale mängida.

Shota kõhkles hetke ning pani siis kaardid käest. “Ma ei tea, mul on uni ka juba.”

“Sa lihtsalt sellepärast ei taha enam mängida, et sa sakid täiega,” väitis Subaru ning pistis omale ühe pähkli suhu.

Shota näitas talle keelt. “Mis kell on?”

“Ma ei tea.” Subaru ajas end ettevaatlikult oma magamiskoti seest välja, püüdes ümberringi vedelevaid kaarte mitte veel rohkem laiali ajada. Ta tõmbas telgi ukseava pisut lahti ning piilus õue, kus kolme ülejäänud telgi vahel oleva lõkke ääres istusid Ryo ning Hina. “Karusid ei ole?” hõikas ta neile.

Ryo tõstis vastuseks oma õllepudeli.

Subaru vaatas üle õla tagasi Shota poole. “Sa ujuma ei taha enam minna? Väljas on päris ilus praegu.”

Shota istus kägaras oma magamiskoti peal ning sügas hallides dressipükstes põlve, mille sääsed päeval, kuna ta rumala peaga lühikestes pükstes metsa tuli, lootusetult ära olid söönud. “Mitte eriti. Sa võid ju minna.”

“Kellega ma lähen?”

“Mina ei tea. Ryo ei taha tulla?”

Subaru tõmbas oma hobusesaba tugevamini kinni. “Ryo ja Hina joovad ja teised vist kõik magavad juba.”

Nad oli töö juurest vaba nädala saanud ning kui Hina ja Yoko rääkisid oma plaanist matkama minna, lõi ka kogu ülejäänud bänd mingil kummalisel põhjusel kampa. Ning siin nad siis nüüd olid oma telkide ja õllevarudega.

“Eks ma siis lähen hommikul,” mõmises Subaru, kuigi tal ideest kuuvalges jõkke suplema minna pisut kahju loobuda oli. Ta pistis oma nina uuesti telgist välja. “Kuule Ryo-chan, viska siia ka mõned pudelid.”

“Tule võta ise. Ma ei hakka siin loopima ju,” lõugas Ryo talle vastu. Nad olid Hinaga kuskilt välja võlunud paki vahukomme ning nüüd, nii kuidas parajasti juhtus, kas sulatasid neid mingi oksa otsas lõkke kohal või hammustasid niisama õlle kõrvale.

Subaru ja Shota parempoolsest naabertelgist ukerdas välja tusase ilmega Yoko. “Kuulge võtke vähe vaiksemalt,” hõõrus ta oma nägu ning hakkas telkide vahelt läbi metsa poole minema, tõenäoliselt põit kergendama, kuna ta mõned tunnid tagasi päris korralikus koguses lahjat alkoholi ära oli joonud. Ülejäänud Kanjani8, kes praeguseks telkides laiali ja ilmselt teadvusetult viibis, oli joonud peamiselt viina. Shota vaeseke oli oma põiepõletiku puhuks välja kirjutatud antibiootikumikuuri lõpetamas ning ei joonud igaks juhuks midagi. Solidaarsusest temaga ei kutsunud ka Subarut sel õhtul eriti klaasi kergitama ning enamuse ajast oli ta niisama, suits ees, oma lääbakil sõpradest polaroide klõpsinud.

Subaru korises ning ajas end telgist välja, et järele minna õllepudelile, mille Hina juba lahkelt avada oli jõudnud. Käbid torkisid tema sokis jalgu ning ta ropendas vaikselt.

Kui ta kahe vahukomme grilliva meheni jõudis, haaras Ryo tal õlgade ümbert kinni, et talle teatraalselt kõrva sosistada: “Mis te Yasuga teete seal?”

Subaru võttis Hinalt oma õllepudeli ja kehitas õlgu. “Kaarte mängisime.”

Mõned nädalad tagasi oli kuskilt välja lekkinud jutt, et Subaru on Shotast sisse võetud. Võimalik, et Subaru oli alkoholise peaga Okurale kunagi midagi taolist rääkinud. Mitte küll otseselt, et ta Shotast sisse võetud oleks, vaid – nad olid Okuraga lihtsalt mingil põhjusel arutama hakanud, kes nende bändikaaslastest kõige magatatavam oleks, kui neil millegi pärast üks neist valida tuleks. Subaru mäletas, kuidas ta öelnud oli, et Yasuda on niikuinii tunduvalt kenam kui suurem osa naisi, nii et milles probleem. Okura oli selle peale naernud ning öelnud, et terve Kanjani8 on kenam kui enamus naisi, kuid siiski pole tal lähitulevikus kavas oma heteroseksuaalsusest taganeda. Subaru ei teadnud ning ega teda tegelikult ei huvitanud ka, kellele ja mis kujul, mida edasi räägitud oli, kuid kuna kõik teadsid, et Shota ainsana neist rohkem mehi eelistama kippus, oli keegi tarkpea kaks asja kokku pannud ning järeldusele jõudnud, et Subaru ja Shota on nüüd paar, või kui veel mitte, siis kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.

“Ainult üks pudel?” küsis Subaru ja kortsutas kulmu.

Hina laiutas käsi. “No ei ole rohkem. Ma võin sulle mustasõstrasiidrit pakkuda, aga pean hoiatama, et see maitseb nagu nõudepesuvahend.”

“Ei aitäh.” Subaru asetas pudeli mõtlikult suule ning jättis Hina ja Ryo taas kahekesi.

Ryo vaatas talle muiates järele ning saatis siis Hinale vandenõulasliku pilgu.

“Sa ei arva ju tegelikult ka, et neil midagi on?” küsis Hina, püüdes end ründavaid putukaid tõrjuda.

“Aga mida nad siis teevad seal kahekesi?”

“No ma ei tea, me istume ka kahekesi siin praegu ja ma ei näe, et me seksiks.”

Telkide vahelt ilmus juhmilt silmi kissitades tagasi oma püksipandlaga kohmitsev sasipäine Yoko. “Kuradi ma ei tea, ma eksisin ära vahepeal.”

Ryo pakkus talle purki siidrit.

“Kuule ei, ma ei taha enam. Ma lähen tagasi magama,” vehkis Yoko käega.

“No üks purk. Tule istu räägi juttu.”

Yoko potsatas lõkke äärde maha. “Ülejäänud magavad kõik või?”

*

Subaru oli oma magamiskoti sees külitsi, keerutas õllepudeli suud oma huulte juures ning lappas vaba käega mingit Shota kaasatassitud meeste moeaajakirja. Selle lehekülgi katvatele piltidele ja artiklitele ta aga eriti tähelepanu ei pööranudki, piiludes silmanurgast hoopis, kuidas Shota tema kõrval pisut häbelikult riideid vahetas.

“Jahe ei hakka nii?” küsis ta, kui Shota end aluspükste ja t-särgi väele oli koorinud.

“Ei usu, mul on see paks tekk ju ka veel,” osutas Shota hiiglaslikule rohelisele villasele palakale, mille ta lisaks magamiskotile ja padjale kodust kaasa oli tirinud.

“Sa oled meil hästi varustatud jah,” naeris Subaru. “Yokol ei pidanud magamiskottigi olema.”

Shota oli millegipärast jälle näost roosakaks tõmbunud. “Mis mõttes ei ole?”

Subaru kehitas õlgu. “Unustas maha.”

“Kuidas ta magab siis?” Shota sättis endale patja pea alla ning askeldas midagi magamiskotiga, et end mugavamalt sisse seada.

“Ma ei tea. Uchiga ühes magamiskotis?”

Shota turtsatas ja kergitas kulmu.

“Tahad?” pakkus Subaru talle oma õllepudelit.

“Mkm, ma juba pesin hambad ära. Äkki ma peaks oma teki Yokole viima hoopis?” tundis Shota muret.

“Ah, küll ta hakkama saab.” Subaru kallutas pea kuklasse ning tegi oma pudelile ühe väga pika sõõmuga lõpu peale. “Ok, ma lähen siis pesen ka hambad ära ja sätin magama end.” Ta haaras oma seljakoti järele ning otsis sellest vajalikud asjad välja.

Shota noogutas ning sättis oma ereroosat peapaela paika.

“Väga nunnu,” kommenteeris Subaru.

“Vastik on, kui juuksed on magades igal pool.”

Subaru naeris: “Ok,” ning ronis telgist välja.

Vaikselt kustuva lõkke äärde olid alles jäänud vaid Yoko ja Hina. Ta lehvitas neile mööda minnes ning hõikas: “Ryo läks magama?”

Hina laiutas käsi. “Ütles, et metsapeatus, ja kadus teadmata suunas.”

Subaru läks võttis Hina auto kõrvale maha laotud veevarudest ühe pooliku kaheliitrise pudeli ning vaatas enda ümber ringi. Nad olid Osakast tulnud kahe autoga, mis jäid temast vasakule. Paremat kätt olid lõkkeplatsi ümber enamvähem ringis üles pandud neli telki – tema enda pisike kaheinimese telk, mida ta Shotaga jagas, kaks lahmakat Hina kaasavõetud telki ning Maruyama räbaldunud ja päevinäinud keskmise suurusega peavari. Ryo oli tükk aega selle üle naernud ning, torgates oma sõrme läbi telgikatuses oleva pisikese augu, nõudnud, et Maru tunnistaks, et see telk tegelikult juba tema vanaisa poisipõlvest pärines. “Lõõbi palju tahad,” irvitas Maru oma telki üles seades. “Mis see väline külg loeb. See telk on kolm kuud Euroopas vastu pidanud, kui mu vend oma sõpradega matkamas käis.”

Subaru võttis taskust oma hambaharja, pigistas tuubist sellele pisut Colgate’i ning jalutas siis harjates nende laagriplatsist eemale. Tundus, et jalad tahtsid teda vägisi mööda mändide vahel looklevat liivast rada mäest alla jõe äärde viia. “Mis siis ikka,” mõtles Subaru. Tal oli kahju, et ta hambapesule oma kaamerat polnud taibanud kaasa võtta, sest puude kohal laiuv tähistaevas oma üksikute pilvetupsudega oli jäädvustamist väärt.

Umbes paarikümne meetri kaugusel jõekaldast märkas ta eemal hämaruses kükitavat inimkogu.

“Ryo?” küsis Subaru ettevaatlikult ning sammus vaikselt lähemale.

Ryo pööras pilgu jõe vastaskaldalt ning kissitas tema poole. “Mis on?”

“Mis sa teed siin?” küsis Subaru tema juurde maha kükitades.

“Mõtlen niisama.”

Subaru võttis pudelist lonksu vett ja loputas oma suu ära. “Millest sa mõtled?”

“Niisama.” Ryo dressipluusi rinnataskust oli välja ilmunud pakk suitsu ning tulemasin. Ta pani endale suitsu ette ning pakkus pakki Subarule.

Subaru raputas pead. “Ei aitäh.”

Ryo kohendas oma nokamütsi. “Siit vaadates paistab kõik hoopis teistmoodi.”

“Sa mõtled nagu, et.. distantsilt?” küsis Subaru, asetades veepudeli maha. Ryo puhutud suitsurõngad hajusid vaikselt suveöö hämarasse õhku. Kui Subaru väga hoolega kuulas, võis ta kaugusest aimata muusikat ning kõnekõminat, kuid nende lähemas ümbruses oli kõk häirimatu ning täiesti inimtühi. “Siin on nii rahulik,” märkis ta.

“Mm,” ütles Ryo. “Kui me tagasi koju jõuame, siis ma mõtlen, et ma pean Tokyosse sõitma.”

“Igatsed naist taga?” naeris Subaru.

Ryo kehitas õlgu. “Võib-olla.. Mis sa teed?”

Subaru oli hakanud omal riideid seljast kiskuma. “Ma lähen..” Tema valge t-särk ei tahtnud tal kuidagi üle pea tulla. “..ujuma.”

Ryo vaatas teda rumala näoga. “Praegu?”

Subaru oli kõik oma riided maha kägarasse visanud ning silkas täies alastuses neist mõned meetrid eemal voolava vee poole. “Muidugi.. Aah, KÜLM! Kui ma ära upun,” sulistas ta ettevaatlikult põlvini vees, “siis ütle Yasudale, et.. ma uppusin ära.”

Ryo irvitas. “Ok, selge. Aga ole ettevaatlik.”

“Jaa,” hõikas Subaru ning sammus aeglaselt edasi, kuni ta jalad veel vaevu põhja ulatusid. Ta armastas ujuda, kuid polnud selles just eriti osav. Suplus pimedas võõras ning täiesti arvestatava vooluga jões olekski tegelikult väga edukalt võinud tema viimaseks jääda, kuid just see teadmine oli see, mis teda vette meelitas. Kui ta liivast põhja enam oma varvaste all ei tundnud, keeras ta end selili ning hakkas vaikselt kalda poole tagasi ujuma.

Külm jõevesi lõi Subaru une- ning õllehäguse pea mõnusalt selgeks. Ta mõtiskles teavasse vahtides selle üle, kas Shota juba magas või istus oma ajakirja lugedes ning ootas teda tagasi? Nende kahe vahel olid asjad viimasel ajal kuidagi segased. Palju punastamist, kahemõttelisli nalju ja justkui mingi ootusärevus, kuid ta eelistas lasta asjadel omasoodu minna, selle asemel et Shotaga maha istuda ja kõik selgeks rääkida. Või siis endaga maha istuda ja kõik selgeks mõelda.. sest tegelikult oligi see ootusärevus alati kõige parem osa? Võib-olla ei pidanudki sellele midagi järgnema, ta ei olnud kindel. Kuid ta ei kavatsenud hakata ka tekkinud pingeid enneaeglselt maandama, kuna palju lõbusam oli vaadata, kuidas Shota endale jooki kurku tõmbas, iga kord kui ta..

“Baru-chan?” hüüdis Ryo.

“Mis on?”

“Ma läheks nüüd hea meelega tagasi, enne kui sääsed mu tilgatumaks imevad. Äkki sa tuled ka ära, sest ma ei raatsi sind eriti siia üksi maha jätta?”

“Jaa, kohe,” puristas Subaru.

Kui ta end ära oli kuivatanud, jalutasid nad koos tagasi, naerdes selle üle, et Yoko ei pidavat julgema enam magama minna, kuna Hina oli talle rääkinud, kuidas mingi jalgratta ja veriste riietega vanamees neilt vahepeal suitsu küsimas käis.

“Tegelikult ka käis siis keegi või?” küsis Subaru oma veepudeliga vehkides.

“No käis jah mingi parm. Aga verine ta nüüd küll ei olnud.”

“Aga õudne ikkagi, kui keegi tuleb niimoodi pimedas metsas..”

Ryo naeris. “Räägi parem, kas sa Shota jätsid magama või?”

“Jäi maha jah teine.” Subaru kissitas puude vahelt paistva lõkke poole, kus Yoko kätega vehkides midagi seletas ning Hina kõhust kinni hoides tema jutu üle naerda lõkerdas. “Misasja..”

“Nii et te siis ikkagi seksite?” küsis Ryo laia irvega.

“Loomulikult.”

“Näh,” turtsatas Ryo. “Aga tõsiselt? Kuule, Subaru.”

“No tõsiselt, Ryo, mis sa ise arvad?” küsis ta naerdes ning keksis edasi lõkke poole, et välja uurida, mis Hinal ja Yokol seal nii naljakat oli.

*

Kui Subaru hommikul lõpuks maast lahti sai, oli Shota juba ammu ärkvel. Ta piilus esimese asjana telgist välja, kus keegi jälle lõkke oli üles teinud ning Shota koos Maru ja Okuraga võileibu grillis. Seltskonda, kellega ta eelneval õhtul veel jupp aega ‘mitut Arashi liiget on vaja, et vahetada lambipirni’ stiilis huumorit oli teinud, ega ka Uchit ei paistnud kuskil. Mis ei olnud ka ime, kuna oli hakanud juba vaikselt valgeks kiskuma, kui Ryo lõpuks tähelepaneku tegi, et kui nad järgmisel päeval veel kuhugi edasi sõita tahavad, siis võiks nagu vahelduseks magada ka.

Shota loomulikult juba magas nagu inglike, kui Subaru pärast poolt liitrit siidrit oma magamiskotiotsingutel poolpimedas telgis talle otsa tallama ronis. Õnneks ei läinud tal korda Shotat üles ajada ning noormees vaid mõmises midagi läbi une, mille peale Subaru talle umbes otsaette ühe korraliku head ööd musi lajatas.

Subaru tõmbas omale bokserite peale t-särgi ning ronis sassis juukseid kratsides telgist välja. “Ommikut,” naeratas ta uniselt lõkke äärde maha istudes.

Okura loopis teda õunaga. “Oli ka aeg juba.”

Maruyama istus pisikesel lahtikäival toolil ning hoidis lõkke kohal varrast leivaviilakate ja vorstikestega. Yassu istus, põlved kurgu alla tõmmatud, mingi kilekoti peal ja mugis vahepeal pudelist multivitamiinijooki peale rüübates röstleiba. Subaru küünitas üle Okura tema poole, et tal pead sasida, mille peale Shota naerda kihistas – “Ära tee!” – ning Maru ja Okura kulmu kergitades üksteisele otsa vaatama jäid.

“Kas ma võin ka leiba võtta?” küsis Subaru Marult, kes oli varda tule kohalt ära võtnud ning selle küljes rippunud toidumoona ettevaatlikult plekk-kaussi poetas.

“Ei või,” vastas Maru surmtõsise näoga “Unimütsid ja laiskvorstid täna süüa ei saa.”

“Sa mõtled joodikuid?” lisas Okura.

Subaru võttis kausist sellegipoolest leiba ja sardelli ning toppis need omale suurte silmadega ringi vahtides suhu.

“No sai öeldud, et joodikud ei saa hommikusööki.”

“Ahshoo?” küsis Subaru mäludes.

“Sest me lihtsalt otsustasime, et nii on õiglane,” seletas Maru. “Kuna ma näen, et keegi on vahepeal kõik õlled ära kaaninud, seega tuleb meil toiduainetele ots peale teha. Shota, söö kiiremini!”

“Tahad?” pakkus Shota Subarule oma mahlapudelit.

Subaru noogutas ning võttis lonksu. “Kuulge, mida? Mina jõin eile nagu kaks pudelit.”

“Noh jah. Söö siis rutem!” hammustas Maru kurki.

Subaru tõusis püsti ning jalutas ümber Okura Shota kõrvale. “Tohib ma istun ka siia, mu tagumik külmub ära.”

“Võib-olla kui sa püksid jalga paneks, siis ei külmuks,” kommenteeris Okura irvega, samal ajal kui Shota oma kilekotikese peale Subarule ruumi tegi.

Subaru istus. “No mida ma siis tegema pean, otsustage ära? Toitu hävitama või minema riidesse panema..”

“Ole vait ja söö!”

Shota naeratas ja ulatas talle kahvli mingi frikadelliga.

*

*

Shibutani Subaru ei armastanud lärmakaid pidusid ega liigset joomist. Seksi – muidugi, kui see käis koos armastusega, kuid seda ei juhtunud peaaegu kunagi. Mitte kunagi – kui ta ühel õhtul pärast pikka tööpäeva oma rõdul suitsetades ning jahedasse Osaka öhe vahtides oma 25aastase elu üle järele mõtles. Tegelikult ei jooksnud nad keegi päevad läbi kuskil naistega ringi. Mitte need, kes kuhugi vähegi jõudnud olid, sest selleks, et jõuda, tuli tõsiselt võtta vaid ühte asja. Oma tööd. Vabad päevad ning õhtupoolikud veetis Subaru tihtipeale üksi kodus tassi kange kohvi ja raamatute seltsis. Vahel harva rääkis ta interneti vahendusel tühjast-tähjast Hinaga, kes oma kibeda seltskonnaelu kõrvalt mõnikord aega leidis koju, mitte magama, vaid MSNi tulla, et kontrollida, kuidas kõigil tema VIPidel vahepeal läinud oli. Subarul oli au kuuluda sellesse alajaotusesse. Paar korda kuus helistas ka Yoko ning kutsus teda välja sööma. Ta tegi seda järjekindlalt, hoolimata sellest, et Subaru talle enamasti ära ütles.

“Kas sa oled õnnetu?” küsis Shota ükskord, kui ta külla tuli talle kuuma puljongit tooma, sest Subaru oli hirmsa külmetuse tõttu poole tööpäeva pealt koju kosuma saadetud.

“Ei. Miks?” ei saanud Subaru aru.

“Ma ei tea. Sa oled nii üksi ja sombune, kui sa parajasti ei näitle.” Shota uuris pead kuklasse kallutades tema raamaturiiulit. “Aga küllap vist seetõttu, et sa oled Subaru.”

“Küllap vist.”

Nad kõik väitsid, et ta on ratsionaalse loomuga – seda tüüpi, kes harva millegi vastu ennastunustavat kirge välja näitab. Kuid see polnud õige. Ta oli kirglik vähemalt ühe koha pealt ning viibis oma suurima armastuse sees pea kõik ärkvel oldud tunnid. Iga kord, kui ta tööle sõites taskust oma iPodi võttis, kui ta teistega koos tantsusamme harjutas, kui ta koju jõudes oma arvuti playlisti tööle viskas või magamistoas oleva muusikakeskuse sisse lülitas.

“Aga see pole ju päris,” ütles Hina ükskord, kui ta kell viis hommikul tema maja trepil istudes talle sellest rääkis.

“Mis siis on?” küsis Subaru, et kuulda Hina versiooni armastusest, mis hõlmas inimesi ning ihusoojust ja üksteisemõistmist.

“Ära nüüd ütle, et vaid Nine Inch Nails mõistab sind,” naeris Hina ning Subaru naeris talle vastu.

Ta kadestas Hina maailma, mis koosnes elavast vestlusest ning sõbralikest kaaslastest; Shota värvilist unelmat triibulistest sallidest ning maani lohisevatest hipiseelikutest; vahel kadestas ta isegi Uchit ja Ryod, kes ühe naeratusega võisid võluda iga südame, mis endale veel kodu polnud leidnud. Ta kadestas, kuid poleks ealeski kellegagi neist kohti vahetanud.

“Muusika ei saa kunagi otsa,” ütles Hina. “Inimarmastus saab kesta ühe üürikese hetke, kuid muusika kestab viivu, mis kordub aina uuesti ja uuesti. See muudab su külmaks ja nukraks, sest sinust ei ole kunagi muusikale väärilist.”

“Võib-olla,” toetas Subaru end vastu diivaniäärt. “Aga muusika on minu jaoks.”

*

*

It felt like such a waste. Lying under the blanket with his perfectly manicured hands on his perfectly flat little tummy fiddling around with the perfect little silver piercing.

In the corner of the hotelroom, Freddie Mercury’s melancholy crooning.

Who wants to live forever. Who dares to love forever.

Somehow Shota always read his thoughts, crossing the distance between their separate beds and sneaking under his bedcovers.

“You seem like you need company?” You can hear him smile as he carefully slides his soft fingers over your shoulder.

“Sure.”

The way you do it is like a ritual, almost holy, a celebration of one perfect body melting into the other, sacred heat radiating from your perfect pink flesh, and when he fills you, you feel completed. You feel like all the effort you’ve put into existing hasn’t gone to waste because he is there to witness how well you’ve done. And he knows, he understands because he’s every inch as lovely as you are, and then, you’re not alone anymore.

*

*

Breaking things is so much easier than building, healing, making it better, therefore I had to be extra careful when pulling apart the image of Shota familiar to me with every touch and article of clothing removed. The transition from friends to lovers had to be as smooth as possible. Soft and warm. In fact, my soul was already fully content with the innocent basking in your warmth, when you held me, like a brother would perhaps, but my weak flesh was all human and needs and desires.

It was a silent agreement that we'd only go as far as both of us were completely comfortable with.

The next morning you left me. Not in the sense of breaking up with me, I mean, you left my appartment with a hushed whisper about having to have to go someplace or the other, some errands, whatever, I couldn't wrap my mind around what could be so pressingly important for you to have run off like that.

I pretended you weren't coming back, although I was certain you would. I pretended I was never going to get up again. That I'd spend the rest of my hours clinging to my most precious memory of you until it was the only thing I could remember. You.

Shota came back around noon, carrying a paper sack of thai take-out and a surprised look on his face when he discovered me, still in bed, soiled sheets tangled around my body, hair an ungraceful mess.

"Are you ok?"

"Yeah."

"You sure?"

"I'm going to take a shower now."

You looked kind of scared there. I'm sorry.

I washed my hair and shaved and put on clean clothes and promised myself no more selfish brooding. I had to take better care of myself. I had to take care of you. I had to take care of myself so I could take care of you.

*

*

"Yasuda, miks sa alasti oled?"

Hina sai aru küll, et võib-olla öösel kell 2 ei ole kõige asjalikum aeg kellegi hotellitoa ukse taha klohmima minna, aga ikkagi, milline täiemõistluslik olevus tuleks ust avama PÜKSATA?

Shota heitis segaduses koridorivalguse ees silmi kissitava pilgu oma alakeha suunas. "Oih, persse. Vabandust. Ma kohe tagasi!" Ta silkas tagumiku välkudes kuhugi toahämarusse.

Hina kehitas endamisi õlgu, astus sammu edasi tuppa sisse ning sulges ukse. Talle tundus, nagu Shota räägiks kellegagi, kes ei saanud kindlasti olla Hina ise, sest vestlus toimus kiiresti ja sosinal ja ainus millst ta aru suutis saada, olid üksikud vägisõnad lauselõppudes.

"Shota, kas sa peidad seal kedagi?" küsis Hina ettevaatlikult.

"Ah?" vastas Shota. "Ma kohe tulen."

Möödus veel viis sekundit ja natuke kolistamist, kuni nüüd mingid triibulised pidžaamapüksid jalga saanud Shota jälle tema ees seisis.

"Mis kell on üldse?" küsis Shota käed risti rinnale asetades. Ta nägi välja, nagu oleks talle alles nüüd kohale jõudnud, et Hina kohalolu tema hotellitoas sellisel kellaajal ei saa võib-olla kõige tavalisemaks pidada.

"Mingi.. veerand kolm hakkab saama."

"Veerand kolm?! Mis sa teed siin? Juhtus midagi või?!"

"Tss, tss," viibutas Hina käega. "Ei juhtunud, ei juhtunud või noh, natuke juhtus, aga.."

"Kõik on ikka korras?! Hina?"

"Noh.." Hina kratsis kukalt ja mõtles kust alustada. "Me käisime Yokoga natuke väljas jalutamas ja juhtus selline õnnetu lugu, et me vist ei leia enam oma toavõtit kuskilt."

"Ja siis?"

"No me ei saa oma tuppa sisse."

Shota krimpsutas nägu. "Ja miks te alt uut võtit ei küsi? Te peate lihtsalt kinni maksma selle, kui te võtme ära kaotasite ju.."

"Jah, aga me enam täpselt ei mäleta, mis number tuba meil oli.."

Shota näole oli ilmunud üpris kannatamatu ilme.

"Tegelikult on nii, et.." alustas Hina. "Yokol on natuke paha olla ja ma ei tea, tohib me lihtsalt magame siin sinu toas natuke ja ei hakka praegu öösel mingite võtmete pärast ringi kolistama... või sul ikkagi on siin keegi?" küsis ta lõpuks, märgates Shota karjuvalt tõrjuvat hoiakut.

"Natuke nagu oleks jah.."

"Oh, mees," ütles Hina ja jäi siis mokk töllakil kurvalt mõttesse.

*

*

“Lahe kampsun,” ütles Tsubasa, kui nad hommikul kohvimasina juures kokku sattusid, sellisel toonil, et Subaru ei suutnud välja mõelda, kas ta mõtles seda tõsiselt või ainult mõnitas teda.

“Aitäh,” ütles ta igaks juhuks ikkagi ning tegi oma mummulise kohvitassiga kiiresti vehkat, juhuks kui Tsubasa tänase kohvi kvaliteediga jälle rahul ei peaks olema.

Oma kabineti ukse lähedal koridoris tuli talle vastu Shoon. “Kas sa sushit tahad?” küsis ta.

Subaru peatus. “Kas see on trikiga küsimus?”

Shoon kortsutas kulmu. “Mis mõttes?”

“Nagu et, ma ütlen ‘jah’ ja siis sa ütled ‘mine osta’”

Shoon vaatas teda, nagu ta oleks vaimuhaige. “….anyway… ma mõtlesin, et lähen toon meile midagi hamba alla ja et äkki sa tahad ka?”

“Võid tuua küll,” kehitas Subaru õlgu.

“Lahe kampsun, muidu,” märkis Shoon ning lohistas siis oma sedapuhku trendikalt lotendavatesse teksadesse riietatud tagumiku Subaru vaateväljast minema.

Hetke pärast tuli nurga tagant kohvitassiga Tsubasa.

Subaru leidis, et on viimane hetk võtta ette meeleheitlik sööst oma kabineti suunas ning uks enda järel kõvasti lukku keerata.

Mis ta kampsunil siis häda oli, ei saanud ta aru. Tal ei olnud täna isegi ühtegi kohtumist, ja kui see oli okei, et Shoon oma lõhkiste riiete ja keeleneediga mööda kontorit ringi kummitas, võis ka tema ju vahel midagi natuke.. teistsugust selga panna? Pealegi – Tsubasa kandis pidevalt lumivalgeid ülikondi, mida võiks pidada enam kui ekstravagantseks, ning Takki lemmikkingapaar oli krokodillinahast!

“Ei,” otsustas Subaru, “ma võin kanda täpselt seda, mida ise tahan, ja kui teistele ei meeldi, siis nad võivad oma arvamuse pista sinnasamusesse.” Subaru naeratus venis kõrvuni, kui talle meelde tuli, kust see statement pärines..

Ja Shota blogist rääkides, ta oli seda eelmisel õhtul vahetult enne voodisse minekut veel korra vaatamas käinud ning sinna oli tekkinud uus sissekanne, kus Shota väga pikalt ja entusiastlikult rääkis mingist moeetendusest, mida nad parajasti ette valmistasid. Et kui meeletult lõbus see on ja et ta ei mäleta enam, millal ta rohkem kui kolm tundi järjest magas, sest tal on pidevalt igasuguste erinevate toredate asjadega nii kiire. Subaru lootis, et Shota üle ei pinguta ega endale liiga tee. Aga vähemalt eelmisel õhtul oli poiss küll veel täiesti genki tundunud. Subaru ei suutnud hästi ette kujutada, mis tunne oleks elada sellist elu, nagu talle Shota blogi lugedes mulje jäänud oli, et Shota elab. Mingis mõttes meenutas see Subarule natuke küll tema kooliaegu, kus sai ka teinekord öö läbi üleval oldud ja päeval loengutes käidud, aga Subaru veetis need ööd ikkagi niimoodi laisalt klaasi tõstes ning mingite aktiivsemate asjadega kui istumine ja rääkimine tegeles ta oma sõpradega harva. Shota puhul jäi aga mulje, et pole ühtegi külastamistväärivat kohta Eestis, kuhu ta veel jõudnud poleks, ka enamus Euroopast oli tal läbi käidud ning mõned kaugemadki paigad, ning seda kõike igal vabal ajahetkel, mis tal vähegi õppimise ja loometöö kõrvalt jäi.

Sissekande juurde oli lisatud ka kollaaž fotodest, mille Shota enda sõnul eelmise öö jooksul klõpsinud oli. Sealt võis ära tunda kellegi kangatükkide ning muu taolise träniga kaetud voodi, järgmisel pildil olid aga kellegi helesinised glitteriga kaunistatud küüned, kolmandal keegi isik, kelle nägu varjas pooleldi suur must torukübar, lisaks sellele oli pildistatud veel ka mingi kahtlase baari interjööri ning massiivset õllelähkrit, neontulesid kuskil ööklubis, päikesetõusu paneelmajade vahel ning kõige lõpuks valge teki alt vaevu väljapaistmas kellegi blondi peanuppu – nonii, mõtles Subaru, seda viimast pilti Shota nüüd küll ise teha ei saanud. Võib-olla ta siis ikkagi ei olnud “single”, nagu ta oma orkuti profiilis väitis?

Aga tegelikult, mis vahet seal oli. Subaru ju mingi ei.. kaalunud Shota ärasebimist. Lihtsalt tore oli, kui sul oli mingi selline huviobjekt. Natuke nagu osad inimesed fännasid näitlejaid või lauljaid, eks. Aga Subaru lihtsalt.. stalkis ühte Montoni müüjatest.

Subaru üritas selle tööpäeva jooksul igatahes rohkem mitte Shotat stalkida ning tegeleda vahelduseks ka sellega, mille eest talle maksti.

Väga kaua ta aga tööd teha ei saanud, sest saabus Shoon toiduga.

“Shokolaadikook?” küsis Subaru segadusse sattudes, kui Shoon järsku tema kabinetti sisse marssis ning kilekotist mingeid asju Subaru lauale hakkas laduma.

“Ma tõin sushit ka. See on magustoit.”

“Päris hea kombinatsioon.”

“Näh. Ei taha süüa siis?” Shoon istutas end jälle Subaru punasesse tugitooli maha.

“Mis sa nüüd jäädki siia või?” küsis Subaru oma paberid igaks juhuks ohutusse kaugusesse tõstes.

Shoon tegi oma mahlapurgi lahti. “Mhm.”

“Sa oled paari viimase päeva jooksul kuidagi väga palju aega minuga koos veetnud..” kommenteeris Subaru vaikselt Shooni kokku tassitud toidukraami silmitsedes. “Tsubasa armukadedaks ei muutu?”

“Pfff,” tegi Shoon. “Mida see nüüd tähendama peaks? Külge lööd või?”

“Ei..”

“Tsubasa teeb mingit.. tööd praegu, ma ei hakka teda närvi ajama seal ees töllerdades, eksole. On sul midagi selle vastu või, et ma siin olen?”

Subaru ohkas, lükkas oma läpaka kinni ja eemale ning haaras ühe Shooni toodud sushi-komplektidest.

*

Kuna Subaru oli hea poolteist tundi oma tööpäevast niisama koos Shooni ja toiduga maha maalutanud, jätkus tal pärast paberitööd koguni nii kauaks, et ta seekord alles tunnike hiljem määratud aega töö juurest minema sai. Millegipärast viisid tema jalad ta jälle Viru keskuse teisele korrusele, kus ta küll sugugi Montonisse minna ei plaaninud, vaid hoopis näiteks Naomisse, kus oli teinekord päris nunnusid t-särke, mis siis, et ta neid seal elusees selga proovida poleks julgenud.

Montonist mööda käies märkas ta aga leti taga tuttavat nägu, kes sedapuhku ei olnud isegi Shota, seega ta ju ometi pidi minema ja tere ütlema.

Hina hakkas talle lehvitama juba siis kui ta kaugel oli. Subaru lehvitas vaikselt enda ümber ringi piiludes vastu. Kui ta lõpuks leti juurde jõudis, lajatas Hina talle üle kassaaparaadi ühe mehise patsu vastu õlga. “Tere!”

“Ehee, tere,” ütles Subaru. “Miks siis sa täna siin.. leti taga. Tavaliselt sa ju ei ole?” küsis ta oma õlga hõõrudes antud Montoni poe juhatajalt Murakami Shingolt, keda kõik tema tuttavad Hinaks kutsusid. (Eesti on väike. Hina oli Subaru endise pinginaabri Yoko ülikooli- ja joomakaaslane, kellega Subaru oli esmakordselt kokku puutunud paar aastat tagasi Yoko sünnipäeval Kuutsemäe puhkekeskuses, kus ta oli sunnitud Hinaga voodit jagama, sest Yoko oli nende kahekümnepealise seltskonna tarvis vaid kaks suusamajakest üürinud. Hina norskas jubedalt ning üritas Subarut täis peaga kabistada. Seda viimast ta vist ise ei mäletanud.)

“Kuule jõle jama. Üks uus töötaja helistab täna poolteist tundi enne oma vahetuse algust – ‘kuule, mul on kontrolltöö, kas keegi mind asendada ei saa?’. Ma ütlen talle, et loll oled või, nii lühikese etteteatamise peale ei saa ju. Täna õhtul ei ole siin kedagi teist ka ju. Aga tema ikka, et tal on kontrolltöö ja ta ei saa seda tegemata ka jätta.. Ma veel vaatan, kaua selline vastu peab siin. Tore poiss on muidu. Hästi tubli ja. Aga selliseid trikke ma ei kannata ikka,” seletas Hina äärmiselt valju häälega. “No mis mul muud üle jäi, kui ise leti taha tulla siis. Ja praegu ta ongi hiljaks jäänud juba ka. Ise ütles, et poole kuuest saab tal kool läbi, et ta siis tuleb. Kell on mis, kolmveerand juba peaaegu? Ma pean ju ka koju minema. Naine ja lapsed ootavad!”

“Jah.. nii ikka ei saa,” noogutas Subaru kõhklevalt.

“Aga muidu on ta jah hästi tubli. Mulle käis eile üks klient rääkimas isegi, et kes see uus blondi peaga poiss on teil, et nii viisakas ja abivalmis!”

“Ah-ahsoo,” kommenteeris Subaru. “Selline.. umbes minu pikkune on ta või?”

“Pisike jah siuke.”

“Ah, ahah, ma vist ka siis nägin teda eile.. oli tõesti hästi viisakas ja tore.”

Hina naeratas laialt. “On nii, jah? A ma võtsin ühe teise poisi veel tööle just. Mis ta nimi oligi.. mingi Hiroki midagi.. ei tea, kas sellest asja saab. Selline unistaja on. Uimerdab pidevalt, omal on kliendid ootamas. Eks ma vaatan, võib-olla on lihtsalt alguse asi veel. Harjub tööga ära ja nii.. a praegu teda küll üksi poodi valvama ei jätaks.. nonii, tere!” hõikas Hina kellelegi Subaru selja taga.

Subaru pööras automaatselt ringi, et näha, keda Hina teretab.

Poe uksest oli just sisse astunud Shota, näost pisut õhetav ja juuksed natuke sassis. “Tere! Vabandust tõesti, mul läks natuke kauem,” seletas ta, mingi hiiglaslik paberirull kaenla all, letile lähemale kiirustades. “Te võite nüüd koju minna, ma—või, ma kohe lähen vahetan riided ära.” Shota pilk peatus Subarul, kes endiselt kassa juures leti kõrval seisis. “Tere,” ütles Shota talle veel eraldi.

“Ng-tere,” pomises Subaru.

“Mis sa jooksid siia või? Hingeldad niimoodi. Jumal küll,” kukkus Hina jälle seletama. “No mine pane vorm selga siis.”

“J-jah,” noogutas Shota ning kiirustas tagaruumi suunas edasi.

Subaru mõtles, et kas ta peaks nüüd vaikselt minekut tegema või äkki avaneks tal võimalus natuke Shotaga rääkida, nüüd kus Hina nende ühise tuttavana siin viibis? Mitte, et tal midagi Shotale öelda oleks olnud. Aga ta oleks võinud lihtsalt seista ja olla ka.. tuttav.

Hina aga oli juba leti tagant välja marssinud ning tampis jälle Subaru õlga. “Kuule, a nüüd me saame ju minna kuskil mõned joogid teha!”

“Ee-et, kas sa koju ei pidanud kiirustama siis?”

“Ah, küll jõuab. Ohh, kuule, helistaks Yokole ka! Sa ju ikka laupäeval tuled, eks?”

“Jah, muidugi,” vastas Subaru. Nüüd oli ta küll natuke täbarasse olukorda sattunud. “Ma.. ma ei tea, ma pean homme vara tööle minema ja..”

“Mis jutt see on? Kell pole veel seitsegi! Oota, ma lähen toon oma mantli,” teatas Hina. Ta oleks tagaruumi kiirustades ukse peal Shota peaaegu ümber jooksnud.

Subaru teeskles, et teda huvitavad väga leti all välja pandud nahast rahakotid, samal ajal kui pisut ehmunud moega Shota kassas koha sisse võttis.

Subaru jaoks igatahes valitses ruumis piinlik vaikus, kuid seda muidugi mitte eriti kaua, sest Hina oli hetke pärast omale salli ümber kaela keerates tagasi.

“Noh, lähme!” ütles Hina ja Subarul avanes veel võimalus Shotale head aega öelda, enne kui Hina teda poest välja lükkama hakkas.

*

*

Kui Subaru sel õhtupoolikul Viru keskuse Montonisse sisse jalutas, oleks ta sealt peaaegu kohe ka tagurpidi välja jalutanud. Keegi oli märkimisväärselt valjuks keeranud mingi elektroonilise tantsumuusika ning kauplus oli Subaru mõistes, kes rahu ja vaikust väga kõrgelt hindas, puupüsti rahvast täis. See ei tähendanud aga sugugi, et talle poleks kohe silma jäänud Shota, kes kergelt muusika rütmis oma puusi nõksutades koos ühe pikajuukselise naismüüjaga, keda Subaru juba varasemast ajast teadis, välja pandud riidevirnu kohendades ühe riiuli juurest teise juurde keksis.

See vaatepilt pani Subaru hetkeks viivitama, ja kuna tal oleks endale juba tunduvalt raskem olnud ära seletada, miks ta pärast kümnesekundilist kohapealpassimist ikkagi minema jookseb, otsustas ta hetkelise siseheitluse tulemusena siiski südame rindu võtta. Ta trügis edasi, roheliste mantlite kõrval kiljuvatest tiinekatest läbi, kuni vastu tuli suur väljapanek teksapükse.

“Need on viieteistaastased ja sina oled täiskasvanu ja sul on oma töö ja korter ja kõrgharidus ja nad on viieteistaastased ja -nemad- peaksid -sind- kartma!” korrutas Subaru mõttes, kui ta teksapükste ette seisma jäi ning julges jälle vargsi üles vaadata.

Temast pisut vasakul oli üks pisut vanem tumedapäine meeskülastaja, kes lausa hüpnotiseeritult näis kuulavat, mida too Uchi-nimeline müüja talle rääkis… Subaru polnud päris kindel, mille kohta, aga igatahes seisid nad naistepesu riiuli ees.

Subaru üritas tagasi teksadele keskenduda, aga need tundusid kõik ühesugused. Ta haaras lihtsalt peaaegu esimese ettejuhtuva paari ning jalutas sellega paar meetrit eemal pluuse voltiva Shota juurde.

“Vabandust,” köhis ta.

Shota vaatas kulmu kergitades üles, tundis ta ära (?) ja naeratas laialt. “Tere,” ta peaaegu, et kilkas, nii et Subarul tekkis hetkeks küsimus ega neil tagaruumis mingeid alkovarusid pole. “Kuidas ma aidata saan?”

“Ega teil S-suurust ei ole..” pomises Subaru teksapükse Shota suunas sirutades.

Shota kortsutas vaevumärgatavalt kulmu, kuid ei lõpetanud hetkekski naeratamist. “Ikka on, üks hetk,” vastas ta, kuid selle asemel, et tagaruumi minna, hopsas ta teksaderiiuli juurde ning haaras sealt teise katsega vajamineva paari.

“Palun,” oli ta hetke pärast tagasi.

Subaru tundis, kuidas tal veri peas kohiseb. “Heh,” naeris ta häbisse surres. “Mul jäi vist kahe silma vahele, et seal väljas ka oli,” püüdis ta end kuidagi välja vabandada. “Tavaliselt ju kunagi ei ole S’i, nii et ma vist enam ei loodagi leida-“

Shota katkestas armulikult ta närvilise kogelemise. “Noh, võib-olla teinekord ma siis enam ei panegi S’i välja,” ütles ta Subarule peaaegu silma tehes.

“M-miks?” puristas Subaru.

“Muidu teil ei lähegi mu abi vaja ju,” naeris Shota ning nende vestlust pealt kuulanud naismüüja virutas talle käe seljaga ühe heatahtliku vopsu. “Shota, mida sa flirdid klientidega.”

“…..?!” kõlas Subaru sisemine dialoog. Ta vabandas end kiiresti ja koperdas tulisjalu proovikabiinide suunas, millest üks õnneks just vabanenud oli.

Subaru istus mütsuga peegli ees oleva tumba peale maha. Mis värk see nüüd oli siis? Kas Shota kohe nagu tegelikult flirtiski temaga, või oli ta lihtsalt kuskil värvilahustajat nuusutamas käinud ning kujutas nüüd ette, et on Angeli baaripoiss, mitte ühe täiesti tõsise ja korraliku rõivakaupluse klienditeenindaja? Subaru mõistis väga hästi, et noored endast heal arvamusel olevad, ehm, homoseksuaalsed mehed kippusid mõnikord niimoodi käituma, aga miks just täna, siin, temaga—eh.

Ja kas ta pidi nüüd need teksad ära ostma?

Subaru silmitses oma süles lebavat riideeset. Täiesti korralikud püksid olid, aga neil oli üks viga – Subarul nimelt kodus oli juba üks peaaegu et identne paar.

“Aga samas ma ei saa ju ostmata ka jätta, kui ma spetsiaalselt tülitasin teda nende pärast,” oli Subaru omadega hirmus hädas. “Üle seitsmesaja krooni…” Tegelikult ei saanud ta nagu üldse enam eriti hästi aru, miks ta seal poes oli.

“Okei, võta end kokku, mees,” pomises ta endamisi. “Lähed lihtsalt riputad need püksid sinna tagasi ja ongi kõik.”

Subaru astus kabiinist välja, proovides end võimalikult märkamatuks teha. Ta kõndis, laskmata end millestki häirida, teksaväljapanekuni ning riputas probleemse püksipaari esimese vaba konksu otsa, mis talle silma hakkas. Kui ta ümber pööras, et poest lahkuma hakata aga, oli tema tee mõnevõrra blokeeritud.

“Ei sobinud jah?” küsis Shota natuke murelikult.

“Ei.. jah, ei istunud hästi,” kogeles Subaru.

“Aga võib-olla te proovite neid siin? Need on ka heledad. Või on teil ükskõik, mis tooni need on? Mulle isiklikult meeldivad need mustad püksid kõige rohkem.. näete, see õmblus siin tasku peal on hästi huvitav, kas pole?” oli Shota talle juba mingid kolmandad püksid nina alla surunud.

“On jah,” jäi Subaru oma vastustes minimalistlikuks.

“Mhm, see on mu lemmikdisaineri oma ka. Koolivend.Või noh, endine, ta lõpetas eelmine aasta, aga, heh,” kui Shota naeratas, tulid tal põskedesse lohud. “See ei ole vist tegelikult oluline? Või on? Jälle olen.. ebaprofessionaalne.”

“Um,” tegi Subaru. “Sa-te õpite siis ka moekunsti või?”

“Jah,” noogutas Shota ja jäi siis talle lihtsalt rõõmsameelselt otsa passima.

“Ma siis vist proovin neid..” ütles Subaru kõnealustele pükstele osutades.

“Jah. Muidugi proovige.”

*

Koju jõudis Subaru tol õhtul alles pool kümme koos kahe suure kotitäie riietega. Ta asetas kotid esikukse kõrvale maha ning läks otsejoones elutoadiivani juurde, et end sinna ristseliti pikali keerata. Lagi oli valge. Mingeid vastuseid sealt aga loota polnud, ükskõik kui ainiti ta seda jõllitas.

Kui nüüd ajatelge mööda tagasi minna, siis enne trolli peale minekut, oli Subaru närvide rahustamiseks istunud mõned tunnid Double Coffees erinevates vikerkaaretoonides kokteilide taga. Ta oli suures meeltesegaduses isegi oma parimale sõbrale Koyamale helistanud ning ette kandnud sellest, et ta hakkab vist hulluks minema, sest Montonis töötab mingi kahekümneaastane drop-dead-gorgeous mees, kellest ta kõrvuni sisse võetud on ning seeläbi laseb endale ühe poekülastuse käigus kolmetuhande krooni eest hilpe pähe määrida.

Koyama naeris torusse ja rääkis midagi varakult saabuvast keskeakriisist.

“Ei, saad aru, nagu päriselt..”

“Olid ilusad riided vähemalt või?”

“Muidugi ilusad! Mida sa mõtled, siis…”

“Milles siis probleem on?” küsis Koyama mõnitaval hääletoonil.

“Mu kuu eelarve ei ole nii suur, ma lähen pankrotti!”

“No siis sa lihtsalt ei tohi seal poes käia rohkem.”

“Hea öelda.”

“Kuule, kus sa oled?” küsis Koyama järsku.

“Linnas.. Double Caffees.”

“Sa klubisse ei taha tulla?”

“Täna?! Täna on teisipäev…”

“Ma tean.”

“Mul on homme töö.”

“Kellel poleks? Ela natuke.. Võib-olla leiame sulle mõne etema mehe ja siis sa võid end kaubandusvõrgus jälle rahulikumalt tunda.”

“Ei aitäh.”

“Kuule aga olgu, mul spagetid keevad,” vabandas Koyama. “Ole tubli ja ära liiga palju joo.”

“Mhm. Ilusat õhtut.”

Ja enne seda kõike oli ta tõepoolest ulatanud Shotale ei rohkem ega vähem kui 3565 krooni, loomulikult pangakaardi näol, aga see ei tähendanud, et ta poleks seda rahapatakat oma vaimusilmas väga elavalt ette kujutanud. Nüüd oli ta vastseks ja nii õnnelikuks, et isegi hästi aru ei saanud, omanikuks nendele samustele teksapükstele, tumesinisele sallile, valgele pehmest lõngast kootud kampsikule, mingile naljakale armsale mummulisele t-särgile (mida tal seljas nähes Shota oli käsi kokku löönud – kui ta seda just endale ette ei kujutanud?!) ja veel ühele üsna kenale kaitserohelisele kevadisele jakile. Korralik noos – ja Shota oli lihtsalt nagu unelm, kas siis wet dream või košmaar olenevalt sellest, kas sinu rolliks oli asju inimestele müüja või kogu ostetud kraami eest välja käia arvestatav osa oma palgast.

---ning tegemist oli alles kuu keskpaigaga.

*